Ema, jää!

Mudilane kasvab ja hakkab iseloomu näitama, oma huvidest teada andma, ema peale solvuma ning ütleb oma esimese „Ei“. Läheb tarvis palju kannatust ja armastust, et selle kõigega leppida.

Paradoks seisneb aga selles, et suuremaks saanud laps tahab rohkem iseseisvust, ent samal ajal ei taha emast lahti lasta.

Ema elu keerleb pikki kuid nii või teisiti mudilase ümber — see on tugev mõlemapoolne side. Kui siis väikene sirgub, otsustab ema, et nüüd on ta vabam ning on aeg tegeleda ka teiste asjadega. Aga ei! Laps ei lase isegi poodi minna — nutab ja anub, et ema jääks või siis endaga kaasa võtaks, mis aga mitte alati võimalik pole.

Mõned lapsed ei suuda oma emast lahti lasta isegi korteri piirides. Nad lähevad koos temaga kööki, mängivad vannitoas, kuni ema on duši all ja tahavad, et WC ukski oleks avatud. Ning igasugust ema katset saavutada vähegi vabadust tõlgitsetakse eemaletõukamisena: „Ema, sa ei armasta mind!“

Üritades emast kinni hoida ilmutab laps tohutut tahtejõudu ja kangekaelsust. Mõnedes peredes asutakse isegi välja selgitama, kellese ta küll läinud on. Ning abikaasad veeretavad süüd teineteise või sugulaste kaela. Tegelikult on laps kõikide moodi. Sest me kõik olime omal ajal samasugused. Ning polegi põhjust häirekella lüüa. Loomulikult on see kogu perekonnale raske. Samas on see seaduspärane arenguetapp, mida peab läbima iga laps, ja ka tema ema.

Lahkuda tuleb aeglaselt

Laps peab psühholoogiliselt emast eralduma ning iseseisvuse omandama. See on keeruline ja valulik protsess nii ema kui ka lapse jaoks, seetõttu peab seda tegema aeglaselt, etapiviisi.

Sünnitus

Selle hetkeni olid ema ja laps üks tervik. Nüüd aga eraldus laps oma emast füüsiliselt. Samas on ta psühholoogiliselt ja energeetiliselt temaga üks. Ta tunnetab ema kõige väiksemaidki tundevirvendusi, teda ei saa petta — ta teab, kuidas kõik tegelikult on.

Nii nagu lapsesse tuleb füsioloogiliselt kõik, mida rinnaga toitev ema sööb, nii täitub laps ka psühholoogiliselt kõigega, mida ema tunneb. Ema ja laps on nagu kaks ühendatud anumat. Just seetõttu on oluline, et ema poleks mitte ainult kehaliselt terve, vaid ka psühholoogiliselt tasakaalukas.

Esimene eluaasta

Laps liigub juba mööda tube ringi. Nad on emaga veel nagu kaks omavahel ühendatud anumat, ent nende vahele on ilmunud juba tõkkeid. Vahel nad on nagu üks, vahel aga nagu naabrid.

Laps vajab nüüd aktiivset tegevust, ta avastab enda jaoks maailma.

Ta võib end unustada ja ronida kusagile. Ent kogu näiva iseseisvuse juures peab ta teadma, et ema on lähedal ja kui midagi juhtub, on ta kohe abistamas. Ema on ohutuse garantii.

Parim, mida saame oma väikese heaks teha, on anda talle vabadus maailma tundma õppida, olles samal ajal ta kõrval ning sekkudes üksnes siis, kui vaja. Piirates nüüd lapse aktiivsust, on hiljem koolilapsele mõttetu seletada: “Õpi, laps, see on huvitav!“

Kolmas eluaasta

See on raske etapp. Laps hakkab tugevamini emast eralduma, seejuures teeb seda negatiivses võtmes. Alatasa võib kuulda: „Ei!“, „Ei taha!“, „Ei hakka!“. Võib kuulda ka: „Ema on paha! Ema, mine ära!“ Sellisesse olukorda peab suhtuma arusaamisega ega tasu solvuda. Kui oled solvunud, oled vastu võtnud sõjamängu ning laskunud lapse tasemele. Vaata lihtsalt olukorrale täiskasvanu positsioonilt ülalt alla: sinu laps armastab sind ja mitte vähem kui enne. Ta lihtsalt asub sel kombel oma iseseisvust kaitsma. Samas kontrollib ta ka sinu armastust — kas ema jääb ikka temaga, kui ta hakkab omavoli ilmutama. Seega provotseerib laps eemaletõukamist, et mõista, kas teda ka tegelikult armastatakse.

Ole leebe. Tema sõnadele, et ta sind ei armasta, võid vastata: „Kahju, mina armastan sind küll“. Kui laps saab lõpuks aru, et tema õigusesse öelda „Ei“ suhtutakse austusega ja et ema armastab teda ikka samuti kui ennegi, läheb selline käitumine mööda.

Seitsmes eluaasta

Nüüd läheb laps kooli. Ta kaugeneb emast, ent vajab endiselt tema toetust. Koolilaps läheb perepiirist välja, hakkab eakaaslastega sõbrustama, tal tekivad uued kohustused ning vastutus. Ta läheneb üha enam täiskasvanu elule. Samas jääb ikkagi veel lapseks ning vajab tunnet, et ema seisab kindlalt ta selja taga ning ta võib emale alati toetuda, mis ka ei juhtuks.

Teismelise iga

Teismeline käitub väljakutsuvalt ja šokeerivalt. Tal on kummalised soengud, riided, harrastused … Ent see pole midagi muud kui vaid pealispind, mis katab ta tõelist eesmärki — ta ei taha enam vanematest sõltuda. Ja mida enam kohtab ta negatiivsust vanemate poolt, seda kangekaelsemalt püüab ta šokeerida. Iga lapsevanem teab, et parim võte ärgitada oma last midagi tegema, on keelamine — noorukil tekib momentaalselt vastupidine reaktsioon.

17-18- aastastel on välja kujunenud juba oma sisemine küpsus. Eraldumise protsess lõpeb. See aga ei tähenda, et suureks saanud laps ei vaja enam ema ja ei armasta teda enam. Nüüd on suhted lihtsalt võrdsetel alustel, need on kahe täiskasvanu suhted.

Ära karda, ma olen sinuga!

Lapse eraldumine emast toimub ärevuse ja isegi hirmuga. Just seetõttu hoitakse emast igal moel kinni. Kuidas siis sellel keerulisel ajal oma last aidata?

1. Rahune

Ära ole väikese peale vihane. Ta ei tee midagi õelusest. Tema käitumise taga on hirm.

2. Ürita last rahustada

Ta peab mõistma, et midagi hirmsat ei juhtu, kui ema mingiks ajaks ära läheb. Mudilasel pole veel ettekujutust ajast, ta mõtlemine on väga konkreetne, seetõttu on ema lahkumine tema jaoks maailma lõpp. Hingepõhjas arvab ta, et ema ei tule enam kunagi tagasi.

Rahustada võib mitmel moel:

• Ütle täpselt, millal lähed ja millal tuled. Võid lapsele anda kella ja selgitada seierite abil oma äraoleku aega. Ainult et kui lubad, siis tuleb ka lubadusest kinni pidada. Vastasel korral sind enam ei usuta.

• Et ootusaeg väga kurnav ei oleks, näita lapsele, mille põnevaga ta võiks vahepeal tegeleda.

• Sinu äraminekut võib laps alateadlikult võtta kui eemaletõukamist — ema ei armasta, sellepärast läheb. Seetõttu on oluline rääkida lapsele, et armastad teda ja et sul on lihtsalt vaja mõned asjad ära korraldada.

3. Mõttetu on öelda lapsele sõnu nagu „töö“, „kohustused“, „ma pean“.

Tema jaoks ei ole neil sõnadel mingit tähendust. Ta võib vaid arvata, et ema armastab oma tööd rohkem kui teda. Võid lapsele arusaadavas keeles seletada, mida hakkad tööl tegema.

Erilist tähelepanu tuleb pöörata olukorrale aga siis, kui laps hoiab emast üleliia kramplikult kinni ning ülaltoodud soovitustest pole mingit kasu. Sellisel juhul on see ärevusttekitav signaal, mis viitab asjaolule, et midagi on päris valesti. Võib eeldada, et lapsel on väga tugev sisemine ohutunne. Sel juhul tuleks pöörduda spetsialisti poole.

Emast kinnihoidmise etapp on raske mõlemale poolele. Ometi tuleb see läbida. Vastasel juhul võivad tekkida probleemid lapse iseseisvusega ning küpsuse saavutamisega.

Lapsesse tuleb lihtsalt suhtuda mõistmisega ning olla talle toeks.

Allikas: Psihhologija, märts-aprill 2017