Kui palju koolilapsele taskuraha anda?
Ligi pooled lastest saavad taskurahale lisa vanavanematelt, näiteks kingitakse raha sünnipäevaks.
Lapsevanem Kati Paal: „Mul on 9-aastased kaksikud poisid. Nemad hakkasid taskuraha saama lasteaia lõpuaastatel, igal esmaspäeval kümme krooni. Sellest aastast toimus märkimisväärne tõus — nad saavad nüüd esmaspäeviti kumbki tervelt ühe euro. Poistele see sobib. Nad saavad oma kommid ja jäätised selle eest ostetud. Lisa tuleb sünnipäevadel, vahel ka vanaemadelt. Arvan, et see summa on mõistlik. Ilmselt mõned lapsed saavad ka rohkem ja mõni laps ei saa üldse regulaarselt taskuraha, vaid kui midagi on vaja, siis ostavad selle talle vanemad.
Taskuraha saavad poisid oma äranägemise järgi kulutada. Põhiliselt läheb see maiustuste peale ja enamasti kulutavad nad oma iganädalased eurod rõõmsalt ära. Teinekord nad ka koguvad raha, et midagi suuremat osta, näiteks Lego.
Mis puudutab taskuraha teenimist, siis küllap on sobilik sellega alustada siis, kui kusagile tööle võetakse. Või kui näiteks naaber lapsele mingit tööd teha pakub ja selle eest maksab. Kodutööde eest raha maksmist ei pea ma õigeks. See on normaalne, et laps vanemaid aitab. Samamoodi ei maksa me heade hinnete eest. Aga kui laps tahab ajalehepoisina taskuraha teenida, siis miks mitte.”
Liisa Pakosta: „Sõltub, mis vanuses lapsega on tegemist, aga töökasvatus on iseenesest väga tänuväärne. Kõik seadusekohased võimalused, mis on lastel lisataskuraha teenimiseks, on teretulnud ja võiksid olla igati soositud. Lisaks sellele võiks lastel olla ka väike nn baastaskuraha. Ka algklassilapsel võiks olla pisike summa taskus. Siin peaks lapsevanem arvutama, kuhu see summa pikemas perspektiivis välja jõuab. Algklassilaps kulutab oma raha tavaliselt asjade peale, mis ei ole kuigi tervislikud. Pigem on tal oma raha kasutamise ja selle planeerimise rõõm. Kui näiteks koolis pikapäevatoitu ei pakuta ja laps läheb edasi trenni, siis peab ta ise end toitlustama. Ega siin ühtset reeglit anda saa, aga kindlasti ei peaks muretsema, ega taskuraha liiga väike ole, või üritama lapse enesetunnet rahaga parandada. Mina olen pigem väikese taskuraha pooldaja. Peamine, et laps õpiks raha kasutamist planeerima.
Kodutööde tasustamist ma ei poolda. Meil on reegel, et kodutöid lihtsalt tuleb teha. Pere toimib siis, kui kõik sellesse panustavad. Aga kui laps teeb midagi erakorralist, näiteks koristab teise eest, siis olen teda vahel kinopiletiga premeerinud.”
Loone Ots: „Meie perekond on arvamusel, et lapse põhitöö on õppimine. Soovime, et lapsega jääks selline suhe, et ta teeb kodutöid tasuta, harjumaks tööga teiste inimeste heaks. Me ei premeeri last rahaga ka heade õpitulemuste eest. Aga kui ta sooviks minna tööle, et teenida lisaraha, siis selle vastu pole meil midagi, tingimusel, et see ei sega õppetööd. Perekonnasiseselt me rahaga põhimõtteliselt ei arvelda. Me anname lapsele taskuraha, aga mitte põrandapesemise eest. Laps peab õppima tööd tegema kohusetundest ja saama häid hindeid sellepärast, et ta on selleks suuteline. Ta ei peaks pingutama raha pärast, vaid teadlikult selle nimel, et tulevikus on tal sellest pingutusest palju kasu.
Tiina Kuuler: „Suurem poiss teeniks taskuraha hea meelega, kui vähegi võimalik oleks. Praegusel tööturul see kahjuks võimalik pole. Poiss on taskuraha saanud näiteks muruniitmise ja lumelükkamise eest. Muidugi ta saab aru, et lund tuleb praegu niikuinii lükata. Jagan seisukohta, et las laps teeb tööd ja saab raha, mitte et raha lihtsalt tuleb kusagilt ilusate silmade eest.
Euro tulek tegi taskuraha teema keerulisemaks. Esimese klassi poiss õppis talveks enam-vähem kahekümne piires arvutama. Kooli puhvetis olid saiakesed hinnaga kaheksa krooni tükk, ning kaks kaheksakroonist saiakest liita oli talle täiesti mõistusekohane. Järsku ilmnes, et arvutada tuleb saja piires, kõik puhveti kraam on äkki sentides. Hakkasime siis arvutamist harjutama, sest laps kurtis, et ta ei oska enam midagi osta, ei saa aru, kui palju asjad maksavad, ja küsis saia ostmiseks kaheksat eurot. Ta pole veel koolimatemaatikaga nii kaugele jõudnudki, et saaks eurodes osta.
Kui varem sai paari nädala peale lapsele kindla arvu kroone anda, siis praegu ma ei olegi konkreetset summat välja mõelnud. Taskuraha kulub tal ikka koolipuhveti saiakeste või kooliteele jääva kioski nätsu või limonaadi peale. Tema vanuses on põhiline eduelamus: lähen üksi poodi ja võin iseseisvalt osta. See on suur asi.”
