Kui sünnitusarstist saab kriminaalne jumal…

Ma ei tea selle Pärnu loo üksikasju, samuti seda, kas kannatanute perekonnas on veel lapsi. Aga see polegi tähtis. Mulle piisab teadmisest, et üks pisike inimene oli heas usus siia maailma murdmas, kuid teda ei võetud kuulda.

Teda ootasid ja olid tema vastuvõtuks valmis talle kõige kallimad — ema ja isa, kuid kahjuks see polnud piisav.
Selle väikese inimese jumalaks ja saatusemurdjaks sai Pärnu Haigla arst Carmen Heinväli.

Mina näen seda lugu nii. Emana ja naisena. Tean, mis tunne on, kui oled sünnitustoas valudes ja mitte keegi ei tule su juurde. Ütlema isegi seda, et see valutamine on normaalne. Ka see on sünnitajale vajalik ülekordamine, ehkki ta teab seda isegi. Valu aga viib ju mõistuse — teab see, kes on seda üle elanud.

Kujutan ette, kuidas noor papa läks üha enam ja enam hüsteeriasse, kui nägi, et ta naisega pole enam kõik korras. Kuidas tema isasüda — ka see on olemas! — tundis, et kui arst kohe ei tule, võib juhtuda midagi pöördumatut tema veel sündimata beebiga. Juhtuski.

Mis juhtus?

Süüdistusakti kohaselt hindas arstina valves olnud Carmen Heinväli 2007. aasta algul Pärnu haiglasse pöördunud sünnitaja sünnitustegevust ebaõigesti, põhjustades sünnitustegevuse lõpetamisega viivitamisega nii sünnitajal kui sündinud lapsel raskeid püsivaid tervisekahjustusi.

Kohus karistas Heinvälit lühimenetluse sätteid kohaldades kaheksakuulise vangistusega tingimisi kolme aastase käitumiskontrollita katseajaga ja mõistis temalt välja menetluskuludena kokku üle neljakümne kaheksa tuhande krooni ning kannatanute poolt esitatud tsiviilhagi katteks 23 914 krooni, teatas maakohus.

Juhtus see, mida me, naised ja lapseootel emmed, kõige rohkem kardame — et sünnitusel juhtub midagi, mis ei olene enam meist. Me oleme oma kõhukallikest üheksa kuud poputanud ja oodanud, ja siis äkki võib see kõik olla paari minutiga lõhutud — ühe hoolimatu arsti tõttu.

Ma ei andestaks sellist ettevaatamatust kunagi. Selliseid eksimusi ei saagi andestada — seda võib andestada ainult seesama pisike ajukahjustusega sündinud lapsuke, kes vaevleb terve elu krampides ega pruugigi kunagi kõndima hakata. Ta lihtsalt lamab ja nutab, terve elu. Aga kas see pisike lapsuke mõistab üldse oma keerulise sündimise lugu?

Kõige rohkem häirib mind teadmine, et arst ei tunnistanud end süüdi. Seega — ta tunnistas oma käitumise sellega tavapäraseks. Ta tundis, et on igati normaalne, et naine kaotab koos sünnitusega emaka. See tähendab, et ta invaliidistas kaks inimest korraga. On igati normaalne, et üks noor naine ei saa enam iialgi uuesti proovida emaks saada. Ta on lükatud enneaegsesse klimakteeriumisse ja lõputusse masendusse. Ja arst ei tunne end süüdi? Kas see on võimalik? Ja kui on, siis kuidas see on võimalik, et sellises olukorras arst ei tunne end süüdi?

Algatuseks oleks kõige olulisem süü tunnistamine. Alles siis saavad kõik eluga edasi minna. Sellega on arst võtnud teadmise, et ta eksis ja nüüd vastutab. Aga see ei vabasta eluaegsest teadmisest, et oled teinud midagi pöördumatut. Isegi siis, kui terve elu loovutab see arst teatud summa selle lapsinvaliidi toetuseks. Isegi see poleks piisav.

Mind huvitab, kas selline enda mitte süüdi tunnistamine kandub ka kõigi teistele arstidele — et nad on eksimatud! Igal juhul on sellega noot patsienditele antud — juhtugu teiega mis tahes, meie süüdi pole. Kas nii?

Kujutan ette, et nüüdsest hakatakse veelgi8 rohkem sünnitama kodus, oma kindla ämmaemanda valve all. Inimese abiga, kes tõeliselt tahab aidata siia ilma üht väikest inimest. Mitte seepärast, et ta on juhuslikult “valves” või kellegi-paanikas-noore-ja-lolli-isa “nõudmise” all.