Kuidas käis lasteaiakasvataja töö Nõukogude ajal
Kui me tegeleme suurema osa ööpäevast pisikeste juntsudega, siis me ju ikka pigem kasvatame neid, oleme emme-issi eest, õpetamine on vaid tegevus, mis kuulub lapse kasvamise juurde.
Nüüd nimetatakse kõiki õpetajateks. Päris karm, et juba sünnist saati aina õpetama kiputakse. Samal ajal kasvada lastakse neil täiesti vabalt. Nagu kõige muuga, satuti Euroopast tulnud vabakasvatusest nii vaimustusse, et kasvatamisest suurt midagi enam välja ei tulnud, ehk just seepärast on nüüd ka lastaias õpetajad. Nad teevad oma kohustuslikud tunnid ära ja ülejäänud aja kasvavad lapsed ise. Minule see süsteem ei sobinud, tulin ära ja kasvatasin vaid oma last ja seda siiski mitte nii vabalt.
Aga kõik see pole enam oluline. Tänane teema on hoopis haige laps lasteaias. Võin seda probleemi vaadata kahe erineva mätta otsast, kasvatajana ja lapsevanemana. Tegelikult pole aegade jooksul miskit muutunud - haiged lapsed olid, on ja karta on, et ka jäävad.
Enne üheksakümnendaid toodi haige laps samuti lasteaeda. Tõsi, siis polnud vanematel vaja karta, et tööandjalt kinga saavad. Tegelikult oli siis tööl käimine kohustuslik, töötuna passimine karistatav. Ja lapsega haiguslehel olles sai ema 100% haigusraha. Töölt puudujale võeti asendaja. Mõni kukub nüüd pikali aga tõsi ta on, et asendajale maksti ka selle eest raha.
Kõik oli nagu ideaalne - lihtsalt istu kodus ja ravi oma last. Paraku pole elus kõik must-valge. Ja selleks halliks olluseks olid normid, need kummitasid meid mingis vormis iga ameti juures. Norme ei täitnud, siis palka ei saanud ja loomulikult olid need üsna kõrged. Polnud mõtet muidugi loota, et asendaja veel sinu omasid täidaks, mõistetav ka, tal omadegagi tegemist. Ja niisiis tõigi vaene emme oma tatise lapse ikka lasteaeda.
Teiseks põhjuseks, miks haige laps rühma satub, oli ja on kindlasti ka praegu, lihtne tõsiasi, et enamasti jäädakse haigeks alles päeva jooksul. Mida aeg rohkem õhtu poole, seda rohkem sümptomeid.
Hommikul kell seitse oma põnni voodist välja rebides, on väga raske aru saada, kas ta hakkab haigeks jääma või on lihtsalt unine. Laps on ju siis ikka voodisoe, nina võib olla kinni keskküttest ja pahurus tingitud vähesest uneajast. Nii juhtubki, et tõbi lööb välja alles lasteaias.
Omal ajal ei olnud mobiile, seega tihti ei saanudki vanemale teatama tormata. Tõsi, minule tundus selline tegevus ka mõttetuna. Kui laps on haige, tuleb teda kohe ravima hakata. Ka lasteaias on voodid ja köögist ei keela sulle keegi kuuma teed küsida. Omal ajal oli ravimine kergem, igas lasteaias oli palgaline medõde, kes hommikust õhtuni lasteaias kohal oli. Jah, eks nende rohtudega oli nagu oli. Just seepärast oli meie rühma aknal suur kast, milles kasvasid “võlulilled” - kalanhoe nimelt (vabandan, kui selle nime valesti kirjutasin, aga küllap paljud teavad isegi). See taim on üks ütlemata hea nohu ravija, pealegi meeldib lastele rohu manustamine kordi rohkem, kui nad näevad, et teisi ka “piinatakse”.
Kindlasti on nüüd neid, kes arvavad, et kasvataja ei tohiks nii palju tähelepanu jagada ühele teiste laste arvelt. Tegelikkuses on asi siiski nii, et haige laps enamasti magab. Temale kulutatud aeg ei tasu mõõtmist. Küll aga võidab ema vähemalt pool päeva ja jõuab ehk järgmisteks päevadeks leida võimaluse, kuidas laps kodus saab olla. Või oleks tõesti loomulikum, kui saadaksin sellise lapse minuti pealt koju, teades, et ta lamab seal üksinda, abitult ja väetilt? Ja jutt, et see haige laps nakatab ka teisi, on mõttetu, ta nakatas juba hommikul, siin pole enam midagi teha. Pealegi olen ma alati arvanud, et palju ohtlikumad on läkastavad lapsevanemad riietusruumis. Saage juba aru, mitte lasteaed ei ole see kurja juur, hoopis need suured kollektiivid, kust vanemad kõiksugu pisikuid tassivad, no ja ühistransport muidugi eelkõige.
Kolmas põhjus oli loomulikult ka see kõige kurvem. Hoolimatud vanemad. Ka selle põhjuse võime tänasel päeval vabalt välja tuua. Lapsi, kelle vanemaid nende haigus ei huvita, on alati olnud. Enamasti ei huvita muidugi neid ka nende järeltulijate muud probleemid. Oi, kui tihti juhtus, et vanem “unustas” oma lapse lasteaeda. Hea, kui vaid tundideks, tihti läksin ma aga sellise lapsega hommikul koos lasteaeda ja tulime minu kodust. Sellisele lapsevanemale haige laps jätta tundus mulle kuriteona, lasteaed oligi ainus koht, kus ta mingit ravi ja hoolitsust sai. Jah, ma tean, see pole päris õige, teiste suhtes ehk vägagi vale, aga see oli inimlik, vähemalt minu jaoks.
Täna on kõik üsna teisiti. Haigusrahaga nööritakse, haiguslehel istuja koondatakse, teised peavad asendama haige lapse emmet tasuta ja vihkavad seega kõiki titemammasid. Ei saa ju neile seda pahaks panna - ega nad paha pärast. Suurematel lastel on koolis nii tihe programm, et puudumine lööb tõsise augu, seega pole mõeldav nende abigi. Vanavanemad on ametis ja karta on, et surevad enne maha, kui pensionile saavad jääda. Aga riik nõuab, et olgu aina rohkem lapsi - nonsens.
Ma ei tööta ammu enam selles süsteemis, vahel vaid kuulen endistelt kolleegidelt, kuidas neil on üha rohkem koolitusi, aina rohkem pabereid, mida täita. Ja siis ma mõtlen, et millal küll nad neid lapsi veel kasvatavad. Neil pole aega, vanematel pole aega, laps peab vaatama ise, kuidas hakkama saab. Või ongi see siis see palju kiidetud vabakasvatus Eesti moodi?
Minu laps on juba suur, lasteaia laste tegemistest kuulen vaid tuttavatelt. On neid, kes väidavad, et kasvatajad külmetavad meelega lapsi. Jah, alati võib mee purgist leida tilga tõrva, kuid usun, et nii see siiski ei ole. Lihtsalt mõlemad osapooled on nurka surutud, seaduseid tehakse inimestele mõtlemata.
Ehk oleks siin probleemi lahenduseks ühe lapsevanema arvamus, et igas lasteaias võiks ollagi haigete laste rühm. Meditsiinitöötajad saaks tööd ja lapsed ravi, päris asjalik ettepanek. Aga! Mitte selles riigis, siin ei raatsita sentigi laste jaoks panustada, küll aga oodatakse, et nemad seda riigi jaoks teeks ja seepärast kõlabki kõikjal loosung - “saagu teid palju”. Ehk õpetaks riigiisad siis ka kohe, et mille eest?
