Kuidas kasvatada õnnelikke lapsi? Ära hoia vati sees, aga ära ole ka liiga karm!

 (6)
Kuidas kasvatada õnnelikke lapsi? Ära hoia vati sees, aga ära ole ka liiga karm!
Pilt on illustreerivUnsplash

Lapsevanemad on üha sagedamini hämmelduses: „Kuidas siis nii? Andsime talle ju nii palju! Viisime ta kõige huvitavamatesse ringidesse, ekskursioonidele. Mida kõike neile ei õpetanud. Kuhu siis on jäänud see meie aktiivne, uudishimulik ja mis peamine — õnnelik laps?“

Psühholoogi juurde tuli õnnetu isa. Poeg õpib kolmandas klassis, õpib hästi, midagi pole nagu ette heita. Ainult et on kuidagi ükskõikne, mitte midagi ei taha… Seejärel rääkis isa, millega tema pojake väljaspool kooli tegeleb. Käib maleringis, joonistamas, džuudos, õpib täiendavalt inglise ja saksa keelt. Lisaks kolm korda nädalas basseinis. Küsimusele, kas ta ka sõpradega aega veedab, vastas isa uhkelt: „Ei! Tal on iga päev minuti pealt ära planeeritud. Õnneks pole tal aega lollusi teha!“ Kas see siis tegelikult ka nii suurepärane on?

Kasvatuse suunad. Viimasel ajal on välja kujunenud kolm põhilist „kasvatuslikku“ suunda. Tinglikult võiks neid nimetada järgmiselt: võimalikult rohkem, võimalikult vara, võimalikult hästi.

Me püüame neid tendentse igati järgida. Vastasel juhul — vähemalt meile näib nii — ei tule meil ega meie lastel elus midagi välja.

Võimalikult rohkem. Kui tänaste laste vanemate lapsepõlves suhtuti ringidesse kui täiendavasse tegevusse, kui hobisse, siis täna on see kõik laste arenguks hädavajalik element. Kooli programmidesse suhtutakse kui lihtsalt vundamenti, mille peal peab kõrguma „hariduslik pealisehitus“. Ühtedel on see vaid mõned korrused, teistel — pilvelõhkujad. Täiesti on ära unustatud printsiip: „Olgu vähem, aga paremini“. Selle asemel kõlab: „Mida rohkem, seda parem!“ Võib üksnes imestada, kuidas lapsed oma koormaga toime tulevad.

Seotud lood:

Miks me siis nii hullusti tõmbleme? Me tahame, et laps oleks igakülgselt arenenud. Üritame teda ette valmistada tulevaseks eluks. Me tahame, et ta suudaks konkureerida ükskõik millises valdkonnas, üritame mõistatada, mis tal selleks vaja läheb, kui suureks saab. Jah, me koormame oma lapsi, selle eest on meie südametunnistus puhas. Meile näib, et mida meie laps täiskasvanuks saades ka ei otsustaks, on tal kõik juba olemas.

Ent pahatihti kogume vajalikku spontaanselt, teisi vaadates (kõik teevad ju nii). Samas ei arvesta me üldsegi oma laste huvide ja kalduvustega.

Võimalikult vara

Üritades edestada „konkurente“, muudame lapsepõlve võistluseks. Võiduks on aga tarvis alustada „nullstaadiumist“. Ning juba viiakse alles roomav lapsuke arendavatesse ringidesse, vaadatakse koos temaga ingliskeelseid multikaid, kuulatakse Mozartit ning ikka nii edasi, ilma igasuguste peatusteta. Arvatakse, et enne kolmandat eluaastat, kuni laps imeb endasse kõike otsekui käsn, on kõik veel võimalik. Pärast seda on juba lootusetult hilja.

Võitlusvaim heljub õhus. Emad jälgivad kiivalt teisi lapsi: „Teised alles keeravad end küljelt küljele, minu oma aga juba roomab!“. „Aga äkki hakkas naabrilaps varem rääkima? Milline kaotus! Kuidas siis nii? Oleme ju oma lapse kõnet hakanud juba kuuekuuselt arendama! Äkki peaks logopeedi juurde minema?“

Me pole valmis ootama. Me ei anna oma lastele aega ega võimalust küpseda järk-järgult — minnes sujuvalt üle ühelt tasemelt teisele.

Võimalikult hästi

Laste suhtes kujunevad meil erilised ootused. Me arvame, et meie lapsel peab tingimata olema mingi eriline anne. Kõige parem oleks aga, kui ta kõikjal ja alati võidaks kõikvõimalikel aladel.
Me ei anna lapsele õigust eksida, ennast nõrgana tunda. Me tõstame latti aina kõrgemale ja sunnime kõigega suurepäraselt toime tulema. Sellises eas peab ta oskama teha seda ja seda ja seda, sellises aga pingutama kõigest väest, et ikka vanemate poolt soovitut saavutada. Ning kui lapsele pole looduse poolt kaasa antud erilisi võimeid või elementaarset soovi üle talle seatud lati hüpata, siis satub ta vanemate tugeva psühholoogilise surve alla. Pahatihti saab selleks vanemate armastus: tahad, et sind armastame, siis saavuta ja saa täiuslikuks. Ning laps kardab nüüd pidevalt olla teistest halvem ja kurvastada oma vanemaid, ta ei taha ju ilma jääda nende armastusest.

Ja kui ta pole vanemate lootusi täitnud, siis võib teha talle etteheiteid, tuua talle eeskujuks naabripoissi või väheke „edukamat“ nooremat venda. Teda võrreldakse pidevalt tema koolikaaslaste ja sõprade lastega.

Loe veel

Mis siis meie lastega selle kõige tulemusel toimub?

Last pidevalt koormates, teda aina taga ajades, andmata talle aega „kohal tammuda“, oleme arvamusel, et ta lõppude lõpuks on meile tänulik. Jah, ta väsib, tal on raske, ent ometi on see ju tema enda tuleviku heaks. Kuid mõistva ja tänuliku lapse asemel saame terve kimbu psühholoogilisi probleeme.

Neuroosid ja ärevushäired. Kui lapsed saavad aru, et peamine on näidata häid tulemusi, pingutavad nad ning reageerivad valulikult igale ebaõnnestumisele. Nii koguneb neis terve hulk kompleksse. Suutmata võtta planeeritud kõrgust, langevad ühed lapsed depressiooni. Teised aga lausa nakatuvad täiskasvanute perfektsionismi ning muutuvad sõltuvaiks omaenese saavutustest. Nende enesehinnang kõlab nüüd: „Ma olen see, mida ma saavutan!“.

Kõrgenenud nõudmised tekitavad ärevust — lapse meelest on kõik peale võidu läbikukkumine. Areneb nn „koolineuroos“. Lapsed hakkavad kartma vastama kutsumist, teste, võistlusi, avalikke esinemisi … Enne kontrolltööd tunneb mõni iiveldust, teine ei suuda eelneval ööl uinuda, kolmas aga simuleerib haigust. Kahjuks tuleb „koolineuroosi“ ette aina nooremate hulgas. Juba võib lausa rääkida „eelkoolineuroosidest“.

Niipea kui laps hakkab maha jääma, võetakse talle kohe järeleaitaja. Ning ta mõistab, et ilma kõrvalise abita ta hakkama ei saagi. See vaid tugevdab ärevust ja rahutust. Tekib krooniline hirm, et ei saada millegagi hakkama ning alaneb enesehinnang. Laps on pidevalt tujutu, tal on hirm, et ta tõugatakse eemale, et ta „ei õigusta, ei vasta, ei saavuta“.

Võõrale mõjule allumine. Tahame, et meie lapsed kasvaksid tugevateks, iseseisvateks inimesteks, kellel on hästi väljendunud liidriomadused. Ent paljude aastate jooksul juhime neid kui väikseid lapsi, sunnime neid täitma meie endi ootusi. Anname neile ise eesmärgid, organiseerime ise nende elu.

Laps harjub välise juhtimisega ning loodab kõiges täiskasvanutele. Tema eest mõtlevad ja otsustavad kõik teised. Tema peab olema vaid sõnakuulelik, et teiste ootusi õigustada. Teda treenitakse pidevalt ja ta tunneb end väikese ja sõltuvana, kes pidevalt teiste abi vajab. Kui siis vanemad lõpetavad äkki tema kontrollimise ja suunamise, võib ta jätta õpingud, unustada oma saavutused ning jääda mitte midagi tehes koju istuma. Sellised lapsed alluvad kergesti manipuleerimisele — nende nõrk „mina“ otsib seda, kes võiks teda juhtida.

Fantaasia ja loomingulisuse puudumine

Lapsed on oma loomult loomingulised. Nad mõtlevad alatasa midagi välja. Kõige soodsamad aastad fantaasia arenguks on 3 -5. Saaks nad vaid vaba aega! Ent lihtsalt mängida tänapäeval ei tohi. Igasugune tegevus peab olema kasulik ning midagi arendama.

Kui sul pole võimalust olgu või hetkekski „reaalsusest väljuda“, kui kõiges on vaid otstarbekus, siis pole mõtet rääkidagi loomingulisusest. Laps teeb passiivselt vaid seda, mis on hädavajalik. Ta ootab pidevalt, mida tal kästakse teha — nii on rahulik ja mugav.

Oma igaveste „vaja“ ja „peab“ sõnadega kustutame lastes igasugused loomingulised katsetused, siis aga oleme üllatunud, miks nad on nii passiivsed, inertsed ja initsiatiivitud.

See hädavajalik lapsepõlv

Vaadates lapsepõlve kui teatavat ettevalmistust tulevaseks eluks ning pidades ennast vastutavaks selle ettevalmistuse eest, sunnime lapsi elama oma lapsepõlve hoopis teisiti, kui loodus on seda kaunist aega neile ette näinud. Kusjuures lapsepõlv on ju elu ise — reaalne ja hinnaline nii meile kui meie lastele. See on kasulik aeg suhtlemiseks, aeg, kui me oleme tõeliselt oma lastele vajalikud, kui nad vajavad meie armastust, soojust ja tuge. Meie aga asendame armastuse surrogaadiga — vanemlike ambitsioonidega — ning veame nad järjekordsele üritusele. Näib, et anname lastele kõik. Samas ei luba põhilist — elada omaenese isiklikku lapseelu ning saada seda, mis nad sel ajal saama peaksid.

Lapsi peab hindama kui kingitust, mitte kui teatavat projekti. Loomulikult on igaühel meist omad lastesse puutuvad ettekujutused, lootused ja plaanid. Ning me püüame neid igati realiseerida. Kindlasti on võimalik lapses midagi arendada, midagi siluda...

Et meie lapsed oleksid õnnelikud ja areneksid normaalselt, tuleb esmapilgul teha üpris vähe — lubada neil olla lapsed, endal aga olla armastavad vanemad. Võimaldada neile vaba aega, võimalust mängida ja areneda „omas tempos“. Peamine aga — armastada neid mitte selle eest, et nad on ilusad, andekad ja edukad, vaid lihtsalt seetõttu, et nad on meie lapsed.

Allikas: Psihhologija, september-oktoober 2016

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare