Laagna raamatukogu juhataja Ülle Kuuse töötas aastaid lasteteeninduse peaspetsialistina. Pille Talioja on Tallinna Keskraamatukogu 2008. aasta parima lasteteeninduse tiitli pälvinud Torupilli raamatukogu töötaja. Andrea Redpap ja Mari Sieberk on aga lastega iga päev tegutsevad värske pilguga noored raamatukoguhoidjad Pirita raamatukogus ja keskraamatukogu lasteteeninduses.

Unejuttu vajab iga laps

Mari: Lapse huvi ja armastus raamatute vastu saab tihti alguse koduseinte vahelt, vanemate roll ja vastutus selle kujundamisel on väga suur. Lapsega koos raamatut lehitsedes, seda ette lugedes ja pilte uurides avardavad emad-isad lapse maailmapilti, sõnavara ja fantaasiat ning aitavad märkimisväärselt kaasa lapse arengule.

Ülle: Vanemate eeskuju innustab kõige rohkem. Kui vanemad sisustavad oma aega raamatute lugemisega, hakkavad ka nende lapsed sageli ise kirjanduse vastu huvi tundma. Läbi aegade on lastele kas ette loetud või lugusid jutustatud. Unejutu traditsioon on üldlevinud. Lapsed, kes on sellega üles kasvanud, hakkavad ka meelsamini ise lugema ja tavaliselt meenutatakse seda kui ühte toredat osa lapsepõlvest. Lugemine on meeldiv ja vaikne tegevus.

Raamat on hea ja truu sõber, kellega saab kahekesi olla. Samas nõuab see eraldi oskust, peab olema aega ja kannatust. Lugevad lapsed on tihtipeale avatumad, mõistavad maailma paremini ja saavad edukamalt tavaelus hakkama. Palju lugenud lapsed kirjutavad kindlasti ka paremaid kirjandeid.

Pille: Väga aktiivsele (ehk isegi hüperaktiivsusele kalduvale) lapsele on ettelugemine ühtlasi rahunemise ja emale puhkuse aeg. Igal juhul soovitan juba päris pisikestele lastele raamatuid ette lugeda. Oma lapsele alustasin raamatu „Väikevend ja Karlsson katuselt” ettelugemisega juba siis, kui ta ei olnud veel aastanegi. Lugesin lause ette ja mingil ajal hakkas ta viimast sõna lauses kordama. Nii hakkaski ta rääkima.

Nüüd olen talle ette lugenud palju muudki, eriti meeldivad talle loodus- ja lasteentsüklopeediad. Kuigi ta alati ehk ei saa kõigest aru, ei tasu last alahinnata ja sellepärast mõnda võõrsõnadega raamatut lugemata jätta. Peaasi, et ta vaid ise lugemisest huvitatud on.

Lugemine kõigi meeltega

Andrea: Huvi lugemise vastu tekib minu arvates siis, kui saadakse elamusi. Elamus aga on tugevam, kui see on saadud mitme tegevuse seotusest. Lastega võiks rääkida loetust, mida nad seal märkasid ja mis mõtted tekkisid. Raamatu teemal on tore joonistada pilte. See kinnistab raamatu mõju ja tekib tugevam elamus. Kui poiste isad veel aitavad mõnest loetud jutust ajendatuna meisterdada onni, indiaanlaste peakatteid või isegi mängitakse koos läbi teatud sündmusi, siis võib tekkida huvi ja mõtteid uuteks põnevateks mängudeks.

Olen kuulnud, et mängitakse näiteks Bullerby lapsi. Nii võiks lausa laste sünnipäevad olla raamatutega seotud. Võib võtta aluseks mõne raamatu, mida kõik on koolis juba lugenud, osad ära jagada, kostüümid teha ja sealt midagi mängida.

Pille: Ka laste loovustoa juhendaja Christina Lään on koolitusel rõhutanud, et lastele jääb teema hästi meelde, kui töötavad koos mitu meelt. Näiteks viljalõikamise pildi juures sööb laps leiba. Seda meetodit oleme meiegi raamatukogus intuitiivselt kasutanud. Raamatu tutvustamisega kaasnevad teemakohased meisterdamised ja mängud.

Esimene päris oma dokument

Mari: Abistava käe lugemisharjumuste arendamiseks annab ka raamatukogu, kuhu on alati oodatud igas vanuses lapsed.

Ülle: On oluline, et laps tuleks esimest korda raamatukokku koos vanematega. Üldjuhul on raamatukogu esimene koht, kust laps saab päris oma dokumendi — lugejakaardi. Lapsele on kogu protsess uus ja huvitav. Suhelda raamatukoguhoidjaga, otsida iseseisvalt riiulitelt raamatuid, neid laenata ja hiljem tagasi tuua. See arendab vastutustunnet.

Andrea: Lugejakaardi tegemine lapsele näitab ka vanema usaldust. Pealegi ei ole vaja karta, et ülevaade lapse laenutustest puuduks. Vanema e-posti aadressile tulevad teated tagastamistähtaegadest ning koos lapsega saab internetist ka vaadata, mis raamatuid on laenatud ja kui pikaks ajaks.

Hästi tore on näha, kuidas vahel on lastele raamatukokku tulek suur sündmus. Nad on nii õhinas, valivad ise uut raamatut ja jälgivad vöötkoodi piiksutamist. Raamatute lugemise ja raamatukokku tuleku võiks teha lausa perekondlikuks sündmuseks, kus istuda koos ja üksteisele midagi ette lugeda. Loomulikult on selleks vaja vanemate ettevõtlikkust ja pingutust, aga lastega on vaja tegelda, miks mitte ühendada seda lugemisega.

Ülle: On olnud juhtumeid, kus kaasas olev lapsevanem ise avastab uuesti oma aja raamatuid, meenuvad lapsepõlve mõtted ja soov neid oma lapsega jagada. Vanemate poolt soovitatud raamatuid loeb ka laps meelsamini, seda eriti nooremas eas.

Mis on kindla peale huvitav?

Pille: Raamatukogu töötajad oskavad ka kindlasti nõu anda põnevate raamatute juurde juhatamisel ja lugema meelitamisel. Esialgu võiks pakkuda mõnda naljakat kergesti loetavat raamatut nagu Sinikka Nopola „Risto Räppar…”, Aino Perviku „Presidendilood”, Ülo Pikkovi „Presidendi torukübar” või Roald Dahli „Tohlamid”.

Väikelastele võiavad sobida huvitavaid uusi teadmisi pakkuvad pildiraamatud merest, fantastikast, dinosaurustest, rüütlitest jne. Tuleb tuua mõni huvitav fakt raamatust ja juba laps haarabki teadmiste järele. See huvitab eriti poisse. Koolieelikutele ja algklassilastele on toredaks lugemiseks näiteks Ralf Butschowi „Pahupidi päev” ja Louis Sachari „Pahupidikooli isemoodi lood”. Need raamatud panevad lapsed läbi huumori mõtlema ja arutlema reaalsuse üle.

Kindlasti soovitan lapsele raamatuid sarjast „Minu esimene raamat”. Nende teoste peategelased on tänapäeva lapsed, keda tihtipeale ümbritseb väike muinasjutuline ja unistuslik moment. Elu üle arutlevat mõtisklemist leiab aga Kertu Soansi raamatutes ja Katri Smitti raamatus „Varesejalakiri”.

Vanematele annavad hea ülevaate uuemast eesti lastekirjandusest Tähekese toimetaja Ilona Martsoni artikkel „Lastekirjandus 2008 kurja kriitiku pilgu läbi” (4/2009 Looming) ja Mare Müürsepa artikkel „Linnulennult 2008. aasta lastekirjandusest” (27.03.2009 Sirp).

Lugemine pole laisklemine!

Andrea: Kindlasti tasub tulla raamatukokku üritustele või osa võtta võistlustest. On lapsi, kellel on just võistlusmomenti vaja, et tekitada huvi raamatute vastu. Auhinnad, pidulikud üritused, omaenda pildi nägemine näitusel… See kõik on ju tore!

Mari: Keskraamatukogus on näiteks lasteaias käivatele lastele üritustesari „Hiirepesa jutunurk”, kus raamatukoguhoidja valib välja ühe toreda raamatu, räägib selle põhjal jutu ning lõpuks joonistab iga laps kuuldu kohta ühe pildi. Kavas on raamatukokku luua ka Eesti Lugemisühingu juhendamise järgi lugemispesa, mille hubane ja lugemist soosiv õhkkond peaks lastes äratama raamatute vastu suuremat huvi.

Alati meelitavad lapsi lugema ka mitmesugused programmid, mille edukal läbimisel ootab neid ees väike üllatus või autasu. Üheks selliseks on ka praegu kestev laste lugemisprogramm „Suvi raamatuga”. See on mõeldud nii eesti kui ka vene keeles lugevatele lastele. Kahe kuu jooksul peab laps läbi lugema raamatukogu poolt soovitatud kahekümne raamatu hulgast kümme, iga kohta pildi joonistama ning paarile küsimusele vastama. Kui 1. augustiks on kümme raamatut läbi loetud ja selle tõenduseks raamatukogust ka kleebised saadud, on laps oodatud suve lõpuüritusele. Menukat raamatusuve korraldatakse Tallinna Keskraamatukogus juba seitsmendat aastat.

Infot nii suvise lugemisprogrammi kui ka kõikide lasteürituste kohta leiab Tallinna Keskraamatukogu lastelehelt www.keskraamatukogu.ee/lasteleht.

Pille: Tegelikult on ju raamatukogu nagu „lõputu mets”. Rõõm on lastest, kes loevad, õpivad sel moel teadmisi hindama ja seega ka raamatukogu väärtustama.

Ülle: Kindlasti on lapse jaoks oluline roll lugema suunamisel veel paljudel teistel teguritel, nagu kool ja meedia. Ka hea film või etendus võib ta raamatu juurde tuua.

Andrea: Mida aga ei tohiks teha: halvustada last, kui ta loeb. Lugemist ei saa võtta kui laisklemist, selline suhtumine tekitab lapses vaid süümepiinu. Lugemine on ju kasulik!


Bookmark and Share