Kuidas suhtuda laste hüsteerikasse
Esimene „üleminekuiga“ saabub kaheaastasel lapsel. Ta oskab juba õige palju ning — mis peamine — ta tahab palju. Kuna aga emotsioonidega on raske toime tulla, hakkavadki pisarad voolama. Õnneks on vanematel mitu lihtsat võtet käepärast. Need aitavad õpetada lapsele oma viha taltsutada ning suunavad ta energia hoopis rahumeelsematele radadele.
Mida ta siis tahab?
Just seda küsivad emad, kui püüavad tulutult oma last maha rahustada. Sai vett juua, pistis küpsise põske… Ema on valmis ära ostma kas või kõik maailma mänguasjad, et vaid laps rahuneks.
Enne aga kui nõutult käsi laiutada, tuleb välja uurida lapse hüsteerika põhjused. Väikelaps elab käesolevas hetkes. Sõnad „pärast“, „hiljem“ ja „varsti“ ei tähenda neile midagi. Samas on aga soovid erakordselt tugevad ning laps ei suuda kuidagi mõista, miks ta ei saa seda, mida tahab. Püüdes saavutada oma tahtmist, kasutab ta äraproovitud relva — kisa ja pisaraid. Ja see ju ometi mõjub!
Võib-olla tahab laps koju minna. Või piima juua. Või lihtsalt pöörata endale naabrinaisega lobisema jäänud ema tähelepanu. Kuni laps ema seelikut tirib, ei tehta temast väljagi. Tasub ainult kisama pista, kui ema jätab otsekohe oma naabri ning pöörab kogu tähelepanu võsukesele. Järgmisel korral kasutab laps täpselt sedasama efektiivset taktikat.
Veel üheks hüsteerika põhjuseks on fakt, et laps ei oska veel oma emotsioone kontrollida ega täpselt soove väljendada. Ning vanemate mõistmatus teeb ta tigedaks. Kuna aga väikelaps on väga emotsionaalne, siis vihast hüsteerikani on vaid üksainus samm.
Lapse ärritunud olek võib olla tingitud ka mitmesugustest terviseprobleemidest — kas valutab kõht või on tõusnud palavik. Seega tuleks alati pöörata tähelepanu väikese tervisele.
Ka väsimus on kaalukas põhjus hüsteerikaks. Jäid külla või kohvikusse kauemaks istuma. Kõik oleks nagu korras, kuid laps purskab ootamatult nutma. Seekordne hüsteerika on puhtalt vanemate süü. Vältimaks taolist olukorda, vaadake ikka kella ning püüa lapse režiimist kinni pidada, viies ta koju magama.
Uued kohad ja tundmatud inimesed erutavad last suuresti. Seega võiks loobuda desserdist ning minna koju, sõbratariga võib aga jutud lõpetada õhtul telefoni teel.
Kui kaua ta nutab?
Hüsteerika algus on selgelt äratuntav — see on kisa ja nutt.
Edasi väljendab laps protesti (ta võib karjuda „Ei!“, aga ka sulle kätega kallale tulla). See on veel aeg, kus sinu võimuses on hüsteeriahoog peatada.
Sellele järgneb intensiivne faas: laps läheb raevu ning skandaalitseb vaatamata kõikidele sinu manitsustele, vehib kätega, trambib jalgu ning viskleb põrandal. Sellises faasis pole enam võimalik hüsteeriast jagu saada.
Nüüd on kõige targem jätta laps üksinda tuppa (loomulikult jälgides, et ta endale raevuhoos viga ei teeks). Üksinda, ilma publikuta, rahuneb laps üsna ruttu.
See aga ei tähenda veel sugugi, et hüsteeriahoog läbi on. Veidi rahunenud laps nuuksub veel mingi aeg. Ta tuleb kurva näoga sinu juurde ning palub sülle. Võta ta sülle ning suru enda vastu, kiiguta veidi aega. Ürle talle, et ka sinul on kahju, et ta nii kõvasti nuttis. Paku vett või mahla juua või äärmisel juhul maiust.
Mitte mingil juhul ei tohi aga tagasi tulla hüsteeria võimaliku põhjuse juurde („Sa tahtsid autoga mängida?“, „Sa tahtsid külla minna?“).
Väikelaps vahetab kiiresti viha hea tuju vastu. Rahunenult unustab ta ruttu, millest kogu riid alguse sai. Kui sa talle seda aga meelde tuletad, võib vihahoog tagasi tulla.
Laps rahuneb üsna kiiresti — alles nuttis, nüüd aga naerab lõbusalt. Tujude vaheldus on kuni 3-aastaste laste puhul täiesti normaalne. Mida vanem laps, seda raskem on maha rahuneda, seda kauem ollakse tujust ära.
Mida teha?
Sõltuvalt asjaoludest võib sinu taktika mingil määral muutuda.
• Temperamendist sõltuv hüsteerika on üks asi. Hoopis midagi muud on, kui pisarad ja kisa muutuvad manipuleerimise elementideks. See võib olla tingitud kas rahulolematusest iseenda või teistega. Ning just selline rahulolematuse mitteverbaalne väljendus on iseloomulik väikelapsele.
Põhjusi teades on vanematel tulevikus üpris lihtne reageerida lapse kapriisidele. Kui väikene püüab manipuleerida (näiteks karjub poes: „Osta, osta!“ ning viskub põrandale), on parem sellist käitumist ignoreerida. Võta lapse käest kinni ja seleta, et kui ta ei lõpeta nuttu, lähete kohe koju ega osta üldse mitte midagi.
Ja ilmtingimata tuleb siis sõna pidada! Kui jääd poodi või püüad last „ära osta“, andes talle järele, siis põrkad järgmisel korral täpselt samasuguse käitumisega kokku. Manipuleerimisele on parem üldse mitte mingisugust tähelepanu osutada. Kui hüsteeriahoog tabab last kodus või külas, vii ta teise tuppa ja ütle, et ta võib teiste juurde tagasi minna üksnes siis, kui maha rahuneb. Sellised aja mahavõtmised on üsna efektiivsed.
• Kui viibite avalikus kohas (poes, ühistranspordis, kohvikus, tänaval), püüa hüsteeriahoo alguses lapse tähelepanu mujale juhtida. Kogemustega emadel on alati kaasas mõned mänguasjad või huvitav raamatuke. Või siis tuleb lapsega koju kiirustada. Kui sellist võimalust pole, püüa lapse kisa ignoreerida. Ja pole vaja karta, et inimesed peavad sind halvaks emaks. Need, kellel on lapsed, on ka ise selliste probleemidega mitmel korral kokku puutunud ja nad tunnevad sulle lihtsalt siiralt kaasa. Need aga, kellel endal lapsi pole, ei suudagi aru saada, et ka väga heade vanemate lapsed nutavad.
Hüsteerika avalikus kohas on vanemate jaoks alati stressisituatsioon. Aga kui oluline on sinu jaoks võõraste arvamus? Ära kuluta aega enda haletsemiseks, vaid püüa aru saada, mida laps tahab. Kui ta sel kombel sinuga ei manipuleeri, vaid kutsub appi (on väsinud, hirmunud, näljas, tunneb end halvasti), siis püüa teha kõik, et rahutuse põhjus likvideerida.
Kisa ja pisaratega püüab väikene üsna sageli laiendada ka lubatu piire: kui ma karjun, ehk ema lubab mul veel üleval olla, äkki mu pisarad hirmutavad isa ja ta annab mulle kommi… Siin peab olema järjekindel. Kui laps teab kindlalt, mida tohib, mida mitte, siis on üsna väike tõenäosus, et ta püüab piiridest väljuda. Sellistel puhkudel on oluline, et vanemad oleksid solidaarsed. Kui ema ütles „ei“, siis isa, kui väga ta ka ei tahaks, ei tohi järele anda, ja vastupidi.
• Ei saa eitada ka lapse õigust oma emotsioone väljendada. Mõned spetsialistid arvavad koguni, et inimene, kes pole pidanud oluliselt oma emotsioone alla suruma, tunneb end elus paremini ja on edukam. Ning vanemate ülesandeks on vaid õigesti selgitada lapsele tema käitumist. Näiteks, kui ta on tujust ära või väsinud, siis pole seda tarvis näidata kisaga, vaid tuleb asju oma õigete nimedega nimetada: „Ma olen väsinud“, „Mul on valus“, „Olen solvunud“. Ütle lapsele: „Kui sul on halb tuju või on halb olla, tule ema või isa juurde, kallista meid ja istu sülle“. Ja otse loomulikult peab lapse tunnete ja emotsioonide mõistmiseks temaga „ühel lainel“ olema.
Mida mingil juhul teha ei tohi
Loomulikult ei tohi last füüsiliselt karistada. Agressiivsus tekitab agressiivsust. See vaid suurendab hüsteeriahoogude sagedust ja kestust. Kehalist karistust saanud lapsest kasvab pahatihti samuti agressiivne inimene. Ka ei tohi last rumalaks, juhmiks ega lolliks nimetada.
Mida suurem on teie enda agressiivsus, seda rohkem vaenulikkust tekib lapse hinge. Selline kasvatus võib tulevikus vanematele rängalt kätte maksta.
Väikelaps peab teadma, et ta võib alati rääkida vanematele oma tunnetest ja emotsioonidest. Mida suurem on omavaheline usaldus, seda vähem probleeme ootab tulevikus.
Hea oleks ka selgitada lapsele tema teguviiside tagajärgi. Kui laps kasvab, lase tal endal analüüsida oma käitumist ning ennustada sündmuste edasist käiku. See aitab arendada vastutustunnet.
Kui vanemad on õigesti käitunud, kaovad lapse neljandaks eluaastaks manipulatsioonina või oma emotsioonide väljenduseks kasutatavad hüsteeriahood. Niisiis, hinga sügavalt sisse ja varu kannatust. Kõik saab korda!
Allikas: Moy Rebjonok, 8'2009
