Abielupaari oli nende kodulinnas aastakümneid naeruvääristatud — nimelt usutakse osades India piirkondades, et viljatus on needus kõrgemate jõudude poolt. Gillil oli isegi probleeme vara pärimisega oma perelt, nimelt ei taheta Indias lastetutele maad ja vara edasi anda. Gill käis isegi sellepärast kohtus ja võitis, saadud raha läks viljatusravile.

Laps sündiski ja vanemad ei saaks olla õnnelikumad. “Ma olen õnnistatud, et saan oma kätel lõpuks oma last hoida,” rääkis Kaur. “Mu hinges valitses tühjus. Olin väga üksildane.”

Tegelikult adopteeris paar 1980ndatel ka poja, aga tema läks Ameerikasse ülikooli ja tagasi pole tulnud.

Tegelikult lisaks Kauri vanusele (ta ise ütles, et “umbes 70”, viljatuskliinik ütles, et 72) on selle loo juures teinegi ebaselge fakt. Pole selge, kas kasutati doonormunarakke või Kauri enda munarakke (viljatuskliinik väidab küll, et naise enda omi).

Kuigi paljud tervise eksperdid on selle juhtumi puhul avaldanud arvamust, et nii vana naise kehaväline viljastamine on ebaeetiline, kaitseb abielupaari arst Anurag Bishnoi oma patsiente, öeldes, et iga inimese fundamentaalne õigus on saada järglasi.

Tuleb veel ära mainida, et paaril on lähedased inimesed olemas, kes lapse eest hoolitsemise üle võtavad, kui see peaks vajalikuks osutuma. Nii et siin ei peaks tõesti kellelgi enam midagi kritiseerida olema.

Allikas: The Guardian