Laps ja lein — kuidas mudilasele surmast rääkida?

Vanus ja küpsus mõjutavad lapse arusaamist surmast. Mida vanem ja küpsem on laps, seda rohkem ta teadvustab oma tundeid ning oskab neid kontrollida.. Samas on lapsed erinevad ja nii on ka järgnevad vanuse-iseloomustused üldistavad.Alla 5-aastased lapsed ei mõista veel sageli, et surmaga lõppeb elutegevus (küsimus näiteks: Kes annab beebile taevas süüa?), et see on lõplik (küsimus: Millal ema tagasi tuleb?) ning et see puudutab kõiki (küsimus: Kas ka poisid surevad ära?).

Lapsed leinavad teisiti

Ka surmapõhjustest on väikelastel täiskasvanute omast erinev arusaamine. Enesesüüdistamine ja häbitunne saavad alguse lapse maagilisest minakesksest mõtlemisest, mistõttu nad peavad oma mõtteid, tundeid ja tegusid toimunu põhjustajateks. Lapse fantaasiates seostub haigus tihti karistusega, seega peaks lapsele kinnitama, et tema pole haiguses süüdi. Samuti ei mõista väikelapsed täielikult asjadevahelisi seoseid ja saavad seetõttu vale ettekujutuse surmapõhjustest — näiteks: haiglasse minemine põhjustas haige surma. Siinkohal võib olla põhjuseks lapse mõistmisvõime alahindamine — lapsele polegi seoseid piisavalt selgitatud.

Kuna lapse viis leinata erineb vastavalt vanusele ja küpsusele täiskasvanu omast, võib seda vanemal olla raske mõista. Täiskasvanud peaks olema ettevalmistatud selleks, kuidas lapse leina käsitleda, kuidas käituda lapse tagasipöördumisel kooli või lasteaeda, ning kuidas suunata teisi lapsi klassis või lasteaiarühmas leinava lapsega suhtlemisel.

Hoidu abstraktsetest surmaseletustest

Lastel on raske aru saada abstraktsetest surmaseletustest — neid võib alla 5-aastane laps võtta täht-tähelt (surm kui uinumine või pikale teekonnale minek), mispuhul laps võib esialgu küsida, millal surnu tagasi tuleb või ärkab, hiljem aga hakata kartma uinumist või reageerida hirmuga pereliikme lahkumisele. Lapsed võivad ka oma mõtteid või käitumist pidada juhtunu põhjuseks. On oluline lapsele seoseid võimalikult tõeselt ja selgelt kirjeldada.

Valetajud on juhtunu vääritimõistmisel lapse enda poolt loodud kujutluspildid, mis tekivad lapseni jõudva informatsiooni moonutatusest või puudulikkusest. Laps täidab sel puhul tühimikud informatsioonis oma fantaasiatega või kuulujuttudega.

Lapsele peab andma aega ja võimalust juhtunu üle mõtlemiseks. Kui lapse tähelepanu kõrvale juhtida ja laps päevaste tegevustega üle koormata, jääb trauma- ja leinatöö tegemata.

Leinas tuntava viha põhjuseks on kaootiline läbi töötamata emotsioon, mida on vaja mõista ja väljendada. Täiskasvanud võivad lapsel aidata mõista, kust viha alguse saab, ning igat emotsiooni ära tunda.

Abiks on rääkimine ja mäng

Laps võib leinas häbeneda. Lisaks süütundele võib häbitunne saada alguse lapse soovist sarnaneda kõigi teistega ja sulada massi — lein teeb lapse eriliseks. Lapsed võivad häbeneda täiskasvanu poolt osutatavat tähelepanu teiste hulgas. Leinast rääkimiseks võiks võtta aega ja privaatsust. Samas peab märkama lapse soovi ja valmisolekut rääkimiseks.

Mäng võimaldab lapsele distantsi juhtunu ja oma tunnete uurimiseks turvalise vahemaa tagant. Paljud küsimused võivad leida mängu kaudu vastused ja lapsel on võimalik vabalt väljendada erinevaid tundeid. Samas on võimalik ka mängu kaudu last suunata — näidata talle, et tema pole juhtunus süüdi jms. Ka joonistamine ja kirjutamine aitavad raskeid tundeid valjendada.

Allikas: leinaleht.info