Lapse kooliekskursioon kallineb iga aastaga peadpööritava kiirusega
Kui paar aastat tagasi oli Lapimaa ekskursioon veel 4000 krooni eest enam-vähem vastuvõetav, siis kahjuks sel aastal see enam nii ei ole. Sel aastal läheb minu poeg nädalaks ühte Euroopa linna ning see maksab meie perele 640 eurot.
Mul ei ole midagi kobiseda, sest laps tahab minna — kõik ju lähevad! Loomulikult soovin ka mina, et mu laps lõõgastuks klassikaaslastega, aga miks peab sihtkohaks valima koha väljaspool Eestit? Mis on selle eesmärk? Saan aru, et on lahe „tšillida“ nii lastel kui ka õpetajatel, kuid kas ei peaks riigikoolis kehtima ekskursiooni maksumuse osas mingi reegel? Näiteks, et klassi lõpuekskursioon võib maksimaalselt maksta pool keskmisest palgast. Kui sedagi.
On selge, et ükski lapsevanem ei taha oma last asetada ebamugavasse olukorda. Ta kraabib või laenab selle raha igal juhul kokku. Ka meie maksame selle raha, kuid — nagu näha! — teatava hämminguga.
Miks ei võiks üks gümnaasiumi õpilane näha hoopis Eestimaad? Kas ta teab, kuidas elavad Kohtla-Järvel inimesed või milline on Peipsi-äärne elu? Miks ta peab minema Londonisse või Stockholmi? Ma ei pea õigeks, et välisriigid saavad sama iseenesestmõistetavateks sihtkohtadeks nagu kooli algus 1. septembril. Minu meelest võiks jääda nii — välismaal käiakse peredega, klassikaaslastega vaadatakse ringi Eestimaal. Võtke või jätke, see on mu arvamus.
