Lapsel on kriis: miks see nii on ja kuidas selle olukorraga toime tulla?
Ealised kriisid ei alga äkki. Muutused tekivad järk-järgult. Nad lihtsalt muutuvad märgatavaks, kui on saavutanud teatava kriitilise massi. Vanemate seas on alati olnud arvamus, et last tuleb õigesti kasvatada, siis ei teki mingeid kriise. Paraku on ealised kriisid arengu paratamatu osa. Erinevad tingimused võivad neid pidurdada, ent ära need ei jää.
Kriis on periood, mil laps astub ühest arenguetapist teise. Lapsed on aga erinevad, seetõttu võib kriis alata kas varem või hiljem. Viis, kuidas see kulgeb ei sõltu üksnes kasvatusest ja arenemisest, vaid ka lapse kaasasündinud temperamendist. Seetõttu on parem orienteeruda mitte vanusele, vaid teatud märkidele.
1-aastase kriis
Mis toimub? Laps on taibanud, et ta on emast eraldiseisev isiksus ning see nii rõõmustab kui ka hirmutab teda. Uus oskus — käimine — on avanud talle uued imelised võimalused. Nüüd üritab ta jalutuskäigul ema eest ära joosta, kodus upitab seni kättesaamatute asjade järele, avab kappe ja kaste, katsub kõike, mis on seni kättesaamatu olnud. Ta laiendab tunduvalt oma mõjuala. Koos uute võimalustega on tekkinud terve hulk uusi emotsioone: tahaks nii palju teha, ent hetkel veel kõik ei õnnestu, ning ka täiskasvanud ei mõista, mida laps tahab „öelda“. Seega on kisa ja pisaraid lisandunud päris palju. Ema peab loomulikult olema kõrval, kuigi ka see lapse soov on vastuoluline — tahaks korraga nii toetust kui ka iseseisvust.
Kuidas aidata?
Las laps avastab uusi võimalusi, kuigi sulle võib tunduda, et see kõik on veel liiga vara. Tuleb lihtsalt ta ohutust jälgida. Korja ära teravad ja õrnad asjad, pane kappidele lukud ette, jäta lapsele avamiseks need, mida ta võib avada. Jah, paljud asjad pole mängimiseks ette nähtud, ent just need huvitavad last kõige enam. Seega tule talle vastu ja vähenda keeldude hulka.
Räägi oma lapsele, mida teed. Mida enam juttu, seda enam areneb lapse kõne ning dialoogi tunnetamine emaga teeb ta enesekindlamaks. Ole rahulik ja järjekindel. Jonniva lapse tähelepanu saab pöörata mujale. Temaga ei tasu riielda. Käsu peale rahuneminegi ei õnnestu tal.
3-aastase kriis
Mis toimub? Siin on oluline eristada kriisi teistest ilmingutest, iseloomu eripärast või kasvatusest.
Selle kriisi peamine tunnus on negativism, mis tuleb eristada kangekaelsusest. Kangekaelsuse eesmärk on saada soovitut või mitte teha seda, mida ei taha. Negativismi eesmärk on teha teisiti, kui täiskasvanu ütles. Samas on lapsel selletõttu sama halb kui täiskasvanulgi, kes temaga hädas on.
Emast eemaldumise protsessis hakkab laps temaga uusi suhteid kehtestama: nüüd on ta kindel, et võib ise otsustada ning tahab, et tema õigusi tunnustatakse. Ja veel „märkab“ laps teisi lapsi — nüüd hakkavad lapsed koos mängima ja otse loomulikult ei saa hakkama ilma konfliktideta.
Kuidas aidata?
Rahu, ainult rahu. Lapsevanema ülesanne hetkel on mitte nõuda täielikku kuuletumist, vaid õpetada lapsele, kuidas oma impulsiivsusega toime tulla. Siin võiks väljakujunenud „ohtliku“ olukorra kolmeks jagada. Esimesel kolmandikul nõustuda, teisel kolmandikul nõuda oma ja kolmandal pakkuda varianti: „mina sinule, sina minule“. Pöördudes lapse poole ei peaks kasutama käske, vaid küsimusi vastuste variantidega. Lapsele tuleks anda valikuvõimalus. Las talle jääb ka tema ruum — tuba või mängunurk. Ning siin tuleks rõhutada, et see kuulub talle. Temalt tuleb ka luba küsida, kui talle kuuluvaid asju võtta tahad.
Laps ei ole nüüd võimeline oma emotsioonidega iseseisvalt toime tulema, seega ei tasu teda kauaks omapead jätta. Temaga tuleb palju rääkida, mängida ning välja mõelda igasuguseid tähtsaid ettevõtmisi. Kindlasti tuleb lapsega ka tema tunnetest rääkida. Oma keeldumisi tuleb aga põhjendada.
7-aastase kriis
Mis toimub? Laps on kui ära vahetatud. Eile oli veel armas kodanik, kellega oli võimalik kokkuleppeid sõlmida. Täna ta aga ei kuulegi, kui temaga räägid ning keeldub kategooriliselt olemast „nagu väike“. Saboteerib palveid ning hakkab vastu — sinu sõna tema kümne sõna vastu. Ta on kangekaelne, ei kannata märkusi, solvub pidevalt ja ilmselt on õppinud valetama.
Ent tegelikult läheb just see kriis kõikidele sellest osavõtjatele üpris lihtsalt mööda. Lapsel on toimunud väärtuste tõeline ümber hindamine, ta otsib uut sotsiaalset rolli. Vanad huvid ja motiivid ei ole enam huvitavad. Ta seostab oma edukust sellega, milline ta on ja millised omadused tal on.
Kuidas aidata?
Nüüd jääb väheks tavapärasest sõnast „tubli“ vastuseks lapse saavutustele. Pööra tähelepanu sellele, mida laps teeb ning väljenda üksikasjalikult oma suhtumist sellesse: „Sellel joonisel oled valinud huvitavad toonid“. Ära nõua pimedat kuuletumist, see tekitab vaid vastupanu. Tee ettepanekuid ning otsige koos kompromisse. Keeldude asemel võiks lapsele õpetada isiklike kogemuste kasutamist: „Mäletad, kui läksid õue ilma kampsunita? Õhtul aga hakkas sul väga külm“. Ära ole vihane, kui vastuseks sinu sõnadele teeb laps pausi. Mine ta juurde, puuduta teda, vaata silma ja küsi: „Kallis, kas kuulad mind?“ Anna talle rohkem iseseisvust, sest nüüd ta aina püüdleb selle poole. Ning iseseisvus on tema jaoks otseselt seotud eneseaustusega.
Kuidas kriisiga toime tulla?
1. Kriis on lapse jaoks üks tema arengu näitajatest. Tunne rõõmu, et olete olnud head vanemad ja taganud talle selle arengu.
2. Räägi oma vanematega ja küsi nendelt, milline olid sina lapsena. Ebakindlus ja hirmud tekivad sageli mõttest, et just sinu laps käitub eriliselt halvasti, ning kui kohe ei leidu „rohtu“ selle vastu, siis on hirmus mõeldagi, mis temast saab. Tavaliselt aitavad rahuneda vanemate jutustused sellest, millega sina omal ajal hakkama said, ning teadvustamine, et see ei seganud sind kasvada normaalseks inimeseks. Vaata ka ringi sõprade laste seas ning sa veendud, et sinu laps pole üldsegi see kõige hullem juhtum.
3. Kriisid on paratamatud. Suhtu neisse nagu halba ilma, mida muuta ei saa, ent saab varakult hoolt kanda sellega kohanemise eest.
4. Ära ennast unusta, Ürita saada teistelt täiskasvanutelt nii moraalset kui ka füüsilist tuge.
5. Kriis ei möödu ühe tunniga. Mitte üksnes sina ei õpi uut moodi oma lapsega toime tulema, vaid ka tema õpib toime tulema iseenda ja maailmaga. Te mõlemad vajate aega. Luba endale ja ka temale olla mitte just ideaalsed.
6. Ära süüdista ennast, et olete olnud halvad lapsevanemad. Olete oma lapsele parimad ning leiate kindlasti viisi teda ja ennastki aidata.
7. Ole kindel, et miljonid lapsevanemad on koos oma lastega läbinud kriisid. See õnnestub ka sinul. Pärast kriisi tunned aga rõõmu sellest, kui mõnusalt täiskasvanuks on saanud sinu laps.
8. Lepi vanaemade, hoidjate ja teiste lähedastega kokku, et ka nemad ei hakka reageerima sõnakuulmatusele ja kapriisidele liialt tormiliselt. Ning selleski, et nad ei hakkaks sind süüdistama, et oled halb ema.
9. Loe raamatuid laste arendamisest ja kasvatamisest. Sealt leiad soovitusi, mis sobivad nimelt sinu pere jaoks. Vaatamata sellele, et kõik lapsed arenevad umbkaudu ühtede ja samade „seaduste“ järgi, on lähenemisviise ja metoodikaid palju. Seega pole vajadust üritada end painutada autoriteetsete arvamuste järgi. Vali see, mis just sinule sobib.
10. Ära unusta taktiilset kontakti. Kallistused, silitused ja lõbus müramine pole mitte üksnes mõnus, vaid ka kasulik. Laps saab aru, et ema on kõrval, ta tunneb soojust ja kindlusetunnet. Emal on aga lihtsam meeles pidada, et see sõnakuulmatu ja vihast punetav tähelepanu nõudev inimene on nii väike, soe ja magus lapsuke.
Allikas: Domašni Otšag, juuli, 2018
