Lastepsühhiaater ja psühhoanalüütiline laste ja noorte psühhoterapeut, kohtupsühhiaatria ekspert Piret Visnapuu-Bernadt on näinud, kuidas pärast taasiseseisvumist on jagatud hooldusõigus Põhjamaade eeskujul ka Eestisse tulnud, kuid ta suhtub sellesse korraldusse kriitiliselt vahendab Eesti Päevaleht. “See ei ole jagatud vastutus. Selle nähtuse nimetus on lapseülese kasutuskorra sisseseadmine.”

Ta selgitab, et lahutuse korral tegelevad lahutajad sagedamini tunnetega, mis on seotud elukaaslasest lahkumisega. Lapse kasvatamisega, temaga koos ja temast eraldi olemisega seotud tunded, hirmud ja lootused on enamasti veel tugevamad ning neist on keerulisem aru saada. „Lapse kasvatamises osalemine ei tähenda, et laps peaks vanemate vahel kolima. Lapse vanuse, vanemate elukoha ja elukorralduse põhjal saab iga pere leida täiesti unikaalseid lahendusi. Oma töös näen sageli, et kogu protsessis saabub oluline muutus siis, kui vanemad suudavad oma isikliku kaotuse ja omavahelise võitluse asemel hakata mõtlema lapsekeskselt. Kui lahutanud vanemad lapse n-ö üles leiavad, siis leiavad nad ka väga loovaid lahendusi, mis võimaldavad lapsel rahulikult kasvada ja olla heades suhetes mõlema vanemaga,” ütleb Visnapuu-Bernadt Eesti Päevalehele.

“Lapsel on vaja, et püsiks järjepidevus,” kirjeldab Visnapuu-Bernadt. “Vanemad, kes plaanivad nn 50 : 50 laste kasvatamist, võiksid ka mõelda, kas nad ise tahaksid aastakümnete pärast vana ja abituna igal nädalal kolida ühe lapse juurest teise juurde, isegi kui neil on iga lapse juures oma tuba ja kõik lapsed oma vanemat väga armastavad,” arvab Visnapuu-Bernadt.

AVALDA ARVAMUST: Kas sina pead 50:50 hooldusõigust heaks võimaluseks või nõustud ekspertidega, et lapse jaoks on see kurnav ja halb?