Lapsesuu vol. 4: miks tegelikult trenni tehakse ja kes on mereuimekad?
Milleks tegelikult trenni tehakse?
Peale minu töökoha vahetust ja uue karjääri algust hakkasin tähele panema, et minu kehakaal on jõudsalt vohama hakanud. Kuna mul polnud aega erinevaid spordisaale külastada, otsustasin koduse trenni kasuks. Nii ma siis ostsin DVD ja hakkasin kodus karglema, mis minu kallile kaasale pakkus ääretult nalja ja minu 4aastasele tütrele kõvasti hämmingut. Küll ta üritas piiluda ukse vahelt, arutles isegi vanaemaga, et mis emmel viga hakkas. Peale mõningaid selgitusi vist jõudis lapsele kohale, milleks seda arutut hüplemist pea iga õhtu vaja on. Tüdruk hakkas uhkusega kõigile rääkima kui tubli tema ema on ja kui palju ma trenni teen.
Ühel õhtul külastasime toidupoodi. Seisime järjekorras ja meie ees seisis suuremat kasvu meesterahavas, selline mõnus mõmmi. Üritasin temast mööda kummardada ja võtta pakki nätsu, aga ei õnnestunud kuidagi. Laps vaatas seda üritust mõnda aega pealt ja ütles kõva häälega üle järjekorra: ”Emme, see onu on küll trennionu. Sina oled paks ja teed õhtul trenni, see onu alustab küll hommikul ja teeb trenni kogu aeg!” Mul oli nii häbi! Seletasin, et pole ilus niimoodi kõva häälega rääkida teistest ja iga inimene ei taha ja ei saagi trenni teha. Selle peale küsis laps: ”Aga kuidas ta siis nii paksuks sai kui trenni ei tee?” Tüdruk arvas kogu aja ja pärast tuli välja, et oli ka teistele rääkinud, et trenni tehakse selleks, et paksuks ja tugevaks saada.
Kasutame fantaasiat!
Magasin hommikul korralikult sisse. Kiirustasin oma unist kolmeaastast tütart riidesse panna ja märkamatult olimegi juba teel lasteaeda. Poolel maal kõndis meist mööda tütarlaps. Tütrel ei jäänud see märkamata ja hakkas uurima.Vestlus nägi siis välja selline:
“Emme, kes see tüdruk on?”
“Ma ei tea, tibu, tule ruttu, emme jääb hiljaks!”
“Aga, emme, mis ta nimi on?”
“Noo, kullake ma ju tõesti ei tea, lähme, lähme.”
“Emme, aga kus ta elab siis?”
“Appi, ma ju räägin, et MA EI TEA.”
“Emme, ta elab oma kodus, kas oli siis tõesti nii raske?”
Selle peale enam ei osanud midagi öelda, häbi oli ainult, et nii natukenegi fantaasiat ei osanud kasutada.
See on minu laip, mitte sinu!
Rasmus (4a) sätib ennast kõhuli TV ette olümpiamänge vaatama. Parasjagu alustavad odaviskajad, Rasmus: “Nii, nüüd nad hakkavad kõik järjest okast viskama.”
***
Rasmus viipab käega vastasmaja kahe tossava korstna pole: “Vaata, korstnatest tuleb tolmu!”.
***
Rasmus vaatab kohkunult tema liikluslinnaku vaibal ümber läinud punase veini klaasi ja õiendab tigedalt : “Mis sa tegid nüüd, ajasid kõik minu laiba peale laiali. See on minu laip, mitte sinu laip.”
***
Rasmus (5a.) vannis, peseb nuustikuga usinalt varbaid ja seletab. “Emme, kas meil rösterit on, tahaks röstsaia?”
“Ei ole, siis kui emme lahutas ja me ära kolisime, kadus röster ka ära”
“Tead mis, ma küsisin issi käest tema rösterit meile laenuks… aga ta ei andnud.”
Küünlale tuli otsa!
Lugu ise juhtus umbes viis aastat tagasi, kui tütar oli 3aastane. Sõbranna laps sattus sel ajal pimesoolepõletikuga haiglasse. Peale operatsiooni, kui laps juba taastunud ja ilusasti kodus oli, läksime neile külla. Rääkisin sõbrannaga operatsioonist, muuhulgas tuli juttu sellest, millist valuvaigistit pärast operatsiooni valu leevendamiseks kasutati. Sõbranna ütles: “Pandi küünal”. Eemal mänginud laps ilmselt kuulis poole kõrvaga meie juttu pealt ning küsis asjaliku näoga:“Kas tuli ka ikka otsa pandi?” Naersime sõbrannaga kõhud kõveras, tütreke ei saanud midagi aru ja aina nõudis: “Pandi siis või?”
Mereuimekas, moekas lehm ja kohvikeetmine
Suvi, päike ja mererand. Tütar oli siis umbes 2a2k vana, kui me ükspäev perega randa läksime. Mõnus palav suveilm, soe vesi. Minul plätud näpus, rannakott õlal ja pisipiiga käekõrval ja seletan, et nii hea ilm, et saame palju ujuda, nii mõnus, nii mõnus. Hakkame siis kõik koos vette minema, kui laps jäi veepiiril seisma kui post ja raputas pead. Ei saanud üldse aru, milles asi, oli ta ju varemgi meres ujumas käinud ja siis ei olnud mingit probleemi, meeldis ja kilkas. Küsisime siis, miks ta ei tule, et mida ta kardab? Tema aga pead raputades vastas ja näitas näpuga mere suunas: “MEREUIMEKAS”. Ega seal pikka nuputamist ei olnud — need olid need vees hõljuvad rohelised vetikad, mis talle meeltmööda ei olnud. Ju ta arvas, et need elusad ja hammustavad. Korjasime mõned läheduses hõljuvad vetikad lapse mänguämbrisse ja saime ta vähemalt kalda ääres vette kasta. Õnneks sai ta üsna pea aru, et see on nagu rohi ja seda karta ei ole vaja.
2a8k läks ta lasteaeda ja mina tööle. Kui ta oli umbes kolmene, siis viisin üks päev kasvataja kätte lastele värvimiseks värviraamatust kopeeritud koduloomade pilte. Paari päeva pärast töölt tulles jõuan lasteaeda ja vaatan, et garderoobiruumis seina peal on üles pandud laste värvitud lehmapildid. Juba eemalt vaadates ajas naerma, sest üks laps oli lehma lillaks värvinud, teised olid ikka musta-valge kirjud või pruunid lehmad. Lähemal uurimisel selgus, et lilla lehm kuulus minu Gretele. Tuligi siis kasvataja lai naeratus nöol. Ma kohe siis küsima, et miks ta küll lehma lillaks värvis. Kasvataja oli seda sama lapselt pärinud, et miks ikkagi lilla lehm? Tüdruk oli tähtsalt vastanud. “Emme ütles, et lilla on moes!”
Kui ta oli nelja-poole aastane, üllatas ta meid nädalavahetuse hommikul omavalmistatud hommikusöögiga: võileivad ja presskannukohv! Ta ärkas hästi vara, pani teleka mängima ja vaatas multikaid ja järsku tuli meid üles äratama, ehkki ma olin juba poolärkvel ja kuulnud tema ringiliikumist. Istus voodi servale ja ütles: ”Tere hommikust, ärgake juba üles, palun sööma!” Tõusime üles ja köögilaual ootas meid taldrikul neli võileiba ja presskann kohviga. Võileivad oli väga head (enamus asju ju pakis viilutatud — sai, juust ja sink), ainult võid oli natuke liiga paksult, aga sõime ja kiitsime last. Kohviga oli nüüd küll natuke nihu läinud — presskann oli külm, paistis, et pool presskannu oli kohvipuru ja pool oli kraanist külma vett. Abikaasa tõusis nagu muuseas püsti, pani vee keema, valas külma vee vaikselt kraanikausist alla, võttis lusikaga vajaliku koguse kohvipuru presskannust ära, valas kuuma vee peale ja oligi asi vaikselt korda aetud. Jõime ja kiitsime maitsva kohvi eest ja selgitasime, et see kohvitegemine on ikka üks keerulisem protsess ja teeme seda ikka edaspidi ise. Meie olime üllatatud üllatunud lapsevanemad, kelle laps säras laua taga nagu päike, sest ta oli olnud nii nii tubli!
