Lasteaias viiakse igal aastal läbi arenguvestlusi ja sel aastal oli meie arenguvestlus üsna omamoodi. Õpetajad olid nimelt kuulnud lapselt, et tema ei lähegi eelkooli. Meie lapse isaga saime selle eest kõvasti hurjutada. "Miks te ometi ei pane teda eelkooli? Ta on ainus meie rühmas, kes eelkoolis ei käi. Millisesse kooli te ta panna tahate? Sinna ei võetagi ilma eelkoolis käimata," ähvardasid nad meid.

Me arvasime, et laps, kes oskab lugeda, suudab natuke kirjutada ja kümne piires arvutada võiks selle aja hoopis õues jalgrattaga sõitmisele kulutada. Kuid õpetajad olid juba vihased. "Meie temaga igatahes lisatööd teha ei jõua ja süüdistage siis iseennast, kui laps koolis hakkama ei saa, ärge siis pärast meie peale näpuga näidake!"

Arenguvestlus lõppes sellega, et meil soovitati tungivalt oma lapse tuleviku huvides oma kulutused kriitiliselt üle vaadata ning see vajalik raha lapse tuleviku huvides leida.

Hiljem kuulsime teistelt vanematelt, et meie jultumust ja ülbust oli arutatud asjasse mittepuutuvate vanematega veel teistelgi arenguvestlusel. Ikka stiilis "No kujutate ette, nad EI PANEGI last eelkooli, no kas te kujutate seda ette?!"

Nii et ilmselt ei piisa tänapäeval kooli sisse saamiseks enam lugemisoskusest ja kümne piires arvutamisest, vaja on oskusi, mida saab ainult ja tõepoolest ainult sellest imelisest kohast nagu tasuline eelkool.