Jalutades vaid natuke ringi, jõuab igaüks varem või hiljem mänguväljakule. Mänguväljak ehk leikkipuisto on kui naabruskonna süda. Ainuüksi Helsingis on rohkem kui 60 suuremat ja väiksemat mänguväljakut. Suuremad nendest koosnevad nii siseruumidest kui ka õueatraktsioonidest. Väljak on alati tulvil häälekat sagimist: lapsed kiiguvad, sõidavad ratastega, ehitavad liivalosse. Emmed-issid annavad oma võsukestele hoogu, lobisevad omavahel, loevad ajalehti. Mänguväljaku tädid-onud ehk siis töötajad katavad kohvilaua ja korraldavad ühiseid mänge ning grillipidusid. Pärastlõunatel saabuvad koolilapsed pikapäevarühma. Juunis ja juulis kutsub kell keskpäeval lapsi mänguväljaku poolt pakutavale tasuta lõunasöögile. Soome riik investeerib heldekäeliselt laste ja vanemate heaolusse.

Teine, veelgi olulisem koht laste heaolu tagamiseks on lastenõuandla ehk neuvola, kus jälgitakse beebide ning väikelaste tervislikku ja vanuselist arengut. Lapsega nõuandlas käimine ei ole kohustuslik, kuid käimata jätmine tekitab lastega tegelevates töötajates kahtlusi vanemate kasvatamisoskustes. Statistika järgi külastab nõuandlat 99,5% Soomes elavatest väikelastest. Soomlased tunnevad uhkust oma tõhusa nõuandlatesüsteemi üle, mida hakkas juba 1920ndatel aastatel looma tunnustatud lastearst Arvo Ylppö. Lastenõuandla lävepakust üle astudes algab väikese ilmakodaniku elu heaoluühiskonna liikmena. Kui selgus, et hiljutises Keenia ostukeskuse ründamises osales Norras kasvanud pagulane, kirjutas Soome ajakirjandus: Nõuandla poolt kasvatatud terroristid. Sellega taheti panna mõtlema, kuidas põhjamaise nõuandla-ja koolisüsteemi kasvandik üldse saab sattuda terrorismi pahelisele teele.

Nõuandlast võib saada kaasa soovituse harjutada nutune beebi õues magama ja seda samuti külmadel talvepäevadel. Väikesed soomlased on tõelised looduslapsed. Lasteaedades veedetakse pea pool hoiupäevast õues. Tihti võetakse võileivad kaasa ja minnakse rühmaga kõige lähemasse metsa, mis on ka Helsingis enamasti vaid mõnesaja meetri kaugusel lasteaiast. Koolis ollakse vahetundide ajal väljas. Seepärast hindavad soomlased vastupidavat ja ilmastikukindlat õueriietust. Lasteaialapsed meenutavadki sügiseti kalamehi –igal lapsel peavad olema vajadusel seljas vihmatunked,-jakk ja küünarnukkideni ulatuvad vihmakindad. Seal nad siis istuvad liivakastis kõik samasuguses riietuses ja patsutavad labidakestega liivakooke. Kõrvalt vaadates tekib tunne, et sedasi ühte karva välja nähes harjutatakse juba aegsasti soomlastele omast selgete ühiste väärtuste ja üksmeele kultuuri.

Lõuna paiku kohtab tänavatel väikesi koolijütse. Esimese klassi alguses tulevad osad lapsed lausa üksi koolist koju. Pikapäevarühmad on ainult 1-2 klassi õpilastele. Soomlased tahavad, et kool oleks lähedal ja laps saaks võimalikult ruttu ise kooliteel hakkama. See tähendab ka, et Soomes peetakse oluliseks laste kiiret iseseisvumist. Nii mõnelgi on juba teismelisena sidemed oma perekonnaga nõrgenenud. Välismaalase silmis peitubki selles üks suurimaid vastuolusid, et üheltpoolt panustab ühiskond palju lastesse, samas oodatakse neilt varakult iseendaga toimetulemist. Nii hakatakse juba lapseeas laduma individualistliku ühiskonna alusmüüri.