Lõpetage nende naiste survestamine, kes on otsustanud, et nad ei taha lapsi!
“Küll sa oma meelt muudad.”
Ei muuda. Laps ei ole uus kleit, mille puhul ma ei suuda ära otsustada, kas mul on seda vaja või mitte. See on tõsisem asi ja kui ma olen juba otsustanud, et ma lapsi ei taha, siis küllap olen ma selle otsuse läbi mõelnud.
“Aga kes su eest hoolitseb, kui sa vanaks ja põduraks jääd?”
Eks ikka hooldekodu õed — samuti nagu nende vanade ja põdurate inimeste eest, kelle nende lapsed hooldekodusse panevad.
“Kas sa ei taha siis siia maailma mingit märki endast maha jätta?”
Mm, tore, et te juba mu pärandi pärast muretsete, aga teate, ma olen alles ise elus!”
“Aga lapse sünd on ju selline ime!”
Minu teada ime on miski, mis juhtub harva. Lapsi on siia ilma sünnitatud lugematuid miljardeid.
“Sa ei saa enne teada, mis on tõeline armastus, kui hoiad äsjasündinud beebit oma kätel.”
Vabandust, mu vanemad ja kõik mehed, keda ma olen kunagi armastanud — see oli kõik vale!
“Aga lapsed toovad ju ellu nii suurt rõõmu!”
Miks ma siis kuulen kõikidelt oma lastega sõbrannadelt pidevalt lauset: “Ära saa valesti aru, ma armastan oma lapsi väga, aga…”. Ja ärge saage teie valesti aru, ma ei kahtlegi, et laste ja vanemate vaheline suhe on eriline asi, aga igaühele oma! Mulle näiteks meeldib nautida vaikust.
“Lapsed muudavad su elu!”
Selge see, aga kas tingimata paremaks? Paljud asjad võivad mu elu muuta — kas ma peaks kõiki neid asju tegema?
“Aga su laps armastab sind tingimusteta!”
Ei, mu koer armastab mind tingimusteta. Laps armastab mind tingimusteta nii kaua, kui ta saab umbes 12-aastaseks ja temast saab möllavate hormoonidega mind rahast lagedaks tegev sotsiopaat.
Allikas: Marie Claire
