Lugeja aus ülestunnistus: olen teinud kaks aborti ja ei kahetse neist kumbagi
Eile tegime juttu Martin Plaseri aborditeemalisest blogipostitusest. Täna kirjutas meile üks naine, kes räägib ausalt ära, mis põhjustel on tema olnud sunnitud kaks korda aborti tegema...ning miks ta süümepiinu ei tunne.
Olen alles 30, kuid kahjuks on elu läinud nii, et olen pidanud juba kaks korda günekoloogile tunnistama, et soovin rasedust katkestada. Kui esimest korda avastasin, et olen rase, olin alles 16! Teadsin kaitsevahenditest kõike ja kasutasin neid ka, kuid uskuge või mitte, aga kondoom läks lihtsalt katki. Päevi lugedes tundus, et purunemine toimus ajal, mil rasestumisoht oli minimaalne. Nii nutikas ma ei olnud, et SOS-pilli võtta. Paar nädalat hiljem oli aga selge, et midagi on mu kehas teisiti kui tavaliselt. Kui kodus WC´s toimetades testil lõpuks kahte triipu märkasin, vajusin põrandale, nutsin, ei julgenud välja minna. Õnneks ei olnud isa kodus, tema oli tööga liialt hõivatud. Naistearsti aja pani mulle kinni mu ema, tema tuli minuga arsti juurde kaasa ning toetas mind läbi selle raske protsessi. Õnneks oli tal mõistust nii palju, et ei hakanud kurjustama ega loengut pidama.
Mul ei tulnud pähegi, et võiksin “selle asja” alles jätta. Lapseks ma seda ei nimetanud ega nimeta tegelikult tänaseni. See ei olnud laps, see oli midagi, millest tuli vabaneda. See oleks ära rikkunud mu elu, mu tuleviku, mu vanemate ja õe elu, mu esimese armastuse elu, kelle seemnest see arenema hakkas. Mis lapsevanem on 16aastane üheksandat klassi lõpetav plika??? Mitte mingil juhul! Olen 100% veendunud, et tegin tookord õige otsuse.
Teise abordi pidin tegema alles hiljuti, kui jäin imetamise ajal rasedaks. Mu tütar oli siis alles neljakuune. Arvasin esmalt, et imetamine on piisav rasestumisvastane kaitse. Siis ei saanud võtta ka SOS-pilli, sest selle toimeained oleks imendunud rinnapiima ning beebit mürgitanud. Arutasime abikaasaga põhjalikult, kas me suudame pakkuda kõike kahele lapsele ning jõudsime ühisele otsusele, et hetkel ei ole meie majanduslik ega vaimne seisund sellised, mis võimaldaksid kvaliteetset elu mõlemale lapsele. Tol hetkel ei olnud ka meie omavahelised suhted just parimas korras, kaalusime isegi lahkuminekut. Sellises olukorras ei oleks uue elu loomine mõistlik.
Günekoloogi juures sain loomulikult erakordselt hukkamõistvate pilkude osaliseks, kui ütlesin, et soovin rasedust katkestada. Aga tema ei ela minu elu, tema ei ole rase ega sünnita ega pea hiljem kahe väikelapsega korraga hakkama saama, mõtlesin ma ning panin aja abordile kirja. Kui esimene rasedus katkestati üldnarkoosis ja nii, et mul tegelikult ei olnud aimugi, mis toimub, siis teine oli tabletiabort. Pidin ise jälgima, et surnud loode mu seest välja tuleks.
See kogemus lõi mu küll hetkeks rivist välja, aga kodus ootav tütreke viis kiiresti mõtted mujale. Tunnen tänaseni, et ka see abort oli ainuõige otsus. Ma ei oleks suutnud kahe väikese lapsega hakkama saada. Olen väga pühendunud oma ainsale tütrele, ma tahan temaga koos olla, ta ei väsita mind ära ja ma naudin temaga mängimist ja tema õpetamist. Mulle meeldib, et ma ei pea mõtlema, kas ostan sel aastal uue talvevarustuse suuremale või väiksemale lapsele, sest tean, et kahte täiskomplekti meie pere rahakott ei kannata. Tütar saab käia kõikidel lasteaiaüritustel ja meiega koos reisimas, kahe lapse puhul ei oleks see võimalik. Ühe lapsega saan hakkama ka siis, kui mu abikaasa otsustab meie juurest lahkuda.
Lihtne on hukka mõista ja süüdistada naisi, et enne seksimist tuleb mõelda ja kondoomi kasutada ning nina peale visata, et abort ei ole rasestumisvastane vahend. Kõik naised, kes on sunnitud raseduse katkestama, teavad seda. Palju keerulisem on seada end teise inimese olukorda ning üritada mõista, miks on elu niimoodi läinud, miks on tulnud selliseid valikuid teha. Parastamine ei tee asja paremaks ega tekita ka lisasüümekaid, nagu paistab mõne kommentaatori eesmärgiks olevat. Kuni abort on lubatud, on naistel õigus seda teha.
