Lugeja: lõpetage laste häbistamine ja alandamine — niigi ei tule keegi lapsepõlvest täiesti tervena välja
Enamasti inimesed aga ei mõtle, miks nad mida teevad ja lihtsalt käituvad nii, nagu nad on harjunud. Kas see on õige või vale, pole oluline, sest nii on mugavam, nii on alati tehtud ja mis peamine — see tuleb loomulikult, pingutuseta. On ju tunduvalt kergem last hirmu ja ähvardustega enda kontrolli alla saada kui oodata, millal lapsel jonnituju üle läheb, üritada kavaldada, proovida erinevaid lähenemisi. Lihtsam on lüüa, kui ise maha rahuneda ja püüda asja muudmoodi lahendada. Me kõik oleme inimesed, me kõik keeme üle ja teeme vigu. Aga vead ju selleks ongi, et neist õppida. Kui midagi on „alati“ (st mingil ajaperioodil, mida me tunneme) tehtud, ei tähenda, et see automaatselt õige oleks ning vääriks jätkamist. Ka keskajal arvati, et „alati“ on inimesi ravitud kummaliste segude ja aadrilaskmisega ja näe, mõned jäid ju ka ellu. Sellest hoolimata arenes meditsiin edasi ning tänapäeval judistame mineviku arstiteaduse, hügieeniharjumuste ja uskumuste peale õlgu. Küllap võpatavad ka tulevikuinimesed niisamuti meie maailmavaate ja elustiili peale. Aga praeguses maailmas on paljud lapsekasvatusvõtted lootusetult aegunud ja lausa brutaalsed ning ma pean pidevat võitlust sugulastega, kes minu lastega neid võtteid harrastavad. Teadmatusest ja mõtlematusest tulenevad vead saab aga välja juurida.
Esimene asi, mida ma üritan lastega kokku puutuvatelt inimestelt välja harjutada on „paha lapse“ kontseptsioon. Laps ei ole halb, kui ta midagi valesti teeb. Teod on halvad, mitte inimesed. Meie kui täiskasvanute jaoks oleks ju mõeldamatu olukord, kui tööl midagi kihva keerame ja ülemus nimetab meid selle peale halvaks inimeseks. Miks me siis arvame, et see on okei laste puhul? „Paha laps“ on nii kerge üle huulte tulema, aga teeb nii palju kahju.
Teiseks mõistan ma hukka igasuguse häbistamise ja alandamise teel oma tahtmise saavutamise. Näiteks lapse riidesse panema veenmise väidetega, et kuidas ta niimoodi mustade pükstega õue läheb, võõrad tulevad vastu ja teevad häbi-häbi. Esiteks tekitab see absurdseid arusaamu, et me peaksime kellegi teise jaoks ilusad olema. Teiseks tekitab hirmu ja umbusaldust võõraste inimeste ees, kellesse peaks lapse välimus kuidagi puutuma. Ja kolmandaks on häbistamine üleüldse kohutav tegevus. Teate, kelle arsenalis on alandamise, välimuse mahategemise ja enesehinnangu muttatampimise teel kontrolli saavutamine? Koduvägivaldurite! Iga vaimse vägivalla all kannatav naine või mees võib rääkida, kuidas talle kogu aeg pähe taotakse, et tema riided on valed, tema on vale, see ja teine detail on halvasti. Lapsest saadik häbistamisega üles kasvatatud inimene on ehk altim sellise suhte lõksu langema?
Neid käitumismustreid, mis mind häirivad, on veelgi ja eks neid tuleb juurde, mida suuremaks lapsed kasvavad. Kategooriliselt keelan näiteks kõigil ära hakata mingit pruudi- või peikajuttu ajama. Mina mäletan oma noorusest, kui alandav see oli, kui täiskasvanud nöögivad ja küsivad, kas peikat on ning üritavad „paari panna“. Fuhh! Oma lapsepõlve võtame oma täiskasvanuellu kaasa ja igasugustest kompleksidest ning vastikusest ülesaamine võtab aega. Parem oleks mitte neidsamu asju oma lastele kaasa anda. Mis muidugi ei tähenda, et ma teistsuguseid haavu ei tekitaks ja ainult aeg näitab, mida ma valesti tegin.
