Ott Arderi luuletuse "Mõistke meest, kes kasvab veel" pisipoistest viimane salm on eriti südamlik. "TIHTI TAL EI TULE VÄLJA
VÕRDSELT TEISTEGA KÕIK VEEL.
SIIS TEEB TEISTELE SEE NALJA,
TEMAL AGA KURB ON MEEL.
PALUN, ÄRGE MÄNGUST VÄLJA
JÄTKE MEEST, KES KASVAB VEEL."

Imearmas! Tuleb mõista last, ja lisan omalt poolt, et tuleb mõista ema. Mõistke ema, kes ei toimi alati nii nagu kõrvaltvaatajale meeldiks. Kui ta just ei tee oma lapsele haiget, siis las laps pealegi istub vahel poepõrandal, keerutab raamatukogus ajalehtede ringlevat vitriini jne.

Tõenäosus, et see ema lapsega halb või hooletu on, ei ole eriti suur. Enamasti on ka kõige väsinum ema mõelnud kõikides olukordades mitu käiku ette ja kuigi kõrvalvaataja peab tegema lisasammu või tal ebamugav vaadata. mis toimub, ei teki ju mingeid reaalseid kahjusid ja ema võib võita temale nii olulise vaba sekundi või minuti.

Tänapäeval on ema olla sellevõrra lihtsam, et enamasti saab kasutada ühekordseid mähkmeid ja pesumasin on päästnud väikelapsega pere olukorrast, kus pidevalt on vannis (kui vann üldse on) pinutäis mähkmeid ja muud kraami ligunemas.

Samas ei tähenda see, et emaolemine nüüd pilvitu on. Emad ei ole ainult emad, vaid ka naised ja inimesed ning kuigi ükski ema ei taha olla lapsega kuri, mõistmatu või lihtsalt paha, on iga ema elu erinev.

Ema elu on kindlasti lapse rütmi arvestav – tervislik toit, magamisajad, koos mängimine-laulmine, raamatute vaatamine, jalutuskäigud ja kaisu-aeg. Aga on ka muud - võib-olla see ema, kes kõrvalseisjate meelepaha pälvides kisavat väikelast ühest kohast teise tassib on surmani väsinud, sest juba hommikul kell üheksa oli tema aktiivne väikelaps mitmeid kordi kõrvulukustavalt jonninud kõikmõeldavatel teemadel, lisaks lõputu koristamine.

Võib-olla elab see naine juba kuid teadmisega, et palavalt armastatud abikaasa petab teda, räägib temaga 10 olmelist sõna päevas ja ütleb suhte kohta vaid, et "küll kõik paika loksub", maailm naise ümber on hall ning aeg-ajalt üksi olles nutab ta end vappekülma, rinnaga toitmise ajal pole tal julgust võtta antidepressante ning kellegagi oma mure jagamine oleks tema jaoks liiga häbiväärne.

Jah, neid võib pidada esimese maailma probleemideks, aga suur osa meist elabki esimeses maailmas ja ei ole ju patt kui "söök laual, riie seljas" olukorrast siiski täielikuks hingerahuks ei piisa. Raske on tagada lapsele turvalist keskkonda, kui naisel endal puudub turvatunne.

Mehed, sugulased ja sõbrad, aidake naise turvatunnet luua ja hoida!
See, et enesel on laps(ed), ei tähenda seda, et tema poole peaks aastaid pöörduma ainult vormis "kuidas teil seal läheb?". Kindlasti on naisi, kes oma lastega moodustavad meeleldi collective noun-i, kuid on ka neid, kes ei arva, et nad ainult komplektis oma lastega kõnetamist väärivad. Kas mind siis "väljaspool" lapsi ei olegi olemas? Nähke igas emas ka lihtsalt inimest! Küsige, kuidas tal endal läheb, mis ta arvab või tunneb. See, et tal on lapsed ja lapsel enamastika isa, ei tähenda, et ema ei või olla üksi – vahel on meestel pikad tööpäevad, vahel nad üldse on päevad, nädalate või kuude kaupa ära. Ning isegi siis, kui naisel on lähedal sugulased või tuttavad, võib ta väga üksi olla.

Jaa, aitäh teile lapse vanaemad ja muud sugulased selle eest, et olete olemas ja osavõtlikud. Siiski on lahkelt jagatud nõuanded a la "ma olen kaks last üles kasvatanud ja tean täpselt", "me tegime ikka nii ja mis neil viga on – kõik on nii elupäevad üles kasvanud", "lapsega ongi raske – mis siis tegid temast kui olla ei viitsi" jne.

Maailm on viimase paarikümne aasta jooksul päris palju muutunud ja kõik hüvad nõuanded ei kehti enam, nt see kuidas laps mõnekümne aasta eest vaatas kõiki lastesaateid, tähendas see kell 20 pooletunnist lasteekraani, millele järgnes "Aktuaalne Kaamera" ja siis "Vremja" ja see ei tähenda, et tänapäeval oleks kohane lapsele parimat soovides lubada tal päev läbi erinevaid ekraane nautida.

See, et vanasti sai laps poes saadaolevat kommi nautida, ei tähenda seda, et tänane ema oleks halb, kui ta ei luba lapsele sööta kõike mis poes olemas on, sest "kellele neid siis tehakse" jne.

Ei ole vaja noomida ema, kelle laps ei jää ise magama või kes on lihtsalt eriti elavaloomuline – mõni lihtsalt on selline. Kui saate uhkelt öelda "minul küll magamise/söömise/riietumisega/käitumisega/õppimisega/trenniskäimisega/halbade sõpradega selliseid probleeme polnud", siis on küll põhjust rõõmustada, et nii hästi läks, kuid lapsed ongi erinevad - samade vanemate ja sama kasvatusega võivad samas peres olla lapsed, kellest mõni sööb kõike ja teine ainult kartulit, mõni magab algusest peale omas voodis ja teine veel 13-aastasena kipub vanemate juurde.

Mõnel läheb koolis kõik iseenesest, teise õppimine ja distsiplineerimine on raske. See, et naine on emaks saanud, et tähenda, et ta on "süüdi" kõiges, mis tema laps teeb teisiti kui kõrvaltvaatajatele meeldiks. Jah, võime öelda, et mis vahet seal on, mis keegi kõrvaltvaataja arvab kuni laps on hoitud ja armastatud, aga ka kõige tugevam naine võib mingil hetkel sellest kriitikast väsida.

Rünnakutest väsinud ema ei pruugi end turvaliselt tunda. Kõrvaltvaatajad, enne hinnangu andmist püüdke kõigepealt mõista.

Mõistan, kui keegi etteheitvalt leiab, et "kibestunud jutt“ ja "hangi elu",kuid see ongi kellegi elu. Selle kirjutise kokkusattumused reaalsusega ei ole juhuslikud. Selliseid seiku ja sellist elu elavad mõned naised päriselt. Ja meid on palju. Aidake meil olla hea ema!