Katrin — Selles artiklis kirjeldatud olukorra kohta ütleks nii, et kui see kodune ema ei arvesta teiste inimestega, siis tuleks ehk koolitada välja selle ema laps. Rääkida, mis on õige ja mis vale. Kui talle keegi pole seda varem rääkinud, siis kust kohast ta peaks seda teadma, et külla ei tulda, millal tahad ja ei olda seal tunde. Lihtsalt rääkida, millised on teie pere reeglid ja punkt. Kui juba ema ei saa vihjetest aru, mida siis lapsest tahta. Usun, et konkreetne suunamine on sellisele lapsele palju kasulikum ja kasvatuslikum, kui jääda lootma, et äkki ema märkab, et laps juba samahästi kui elab võõras peres.

ka ema — Minu meelest on parimaks lahenduseks see, et peale Martini külaskäiku helistad ta emale ja ütled, et nüüd soovib minu poeg tulla vastukülaskäigule, kas näiteks homme sobib?
Ja nii võttagi kui loomulikku, et külaskäigud on kordamööda! Pane tähele, probleem laheneb — teine ama näeb kui tüütu võib olla võõrast last toita pidevalt ja kui talle ka pole tüütu, siis ka sind ei häiri nende sõprus enam — pooled korrad sööb poeg ju Martini juures.

Heli — Lapsed vajavad piire ja nad vajavad ka seda, et keegi neile õpetaks, kuidas kuskil käituda ja mis on sobiv ja mis mitte. Ei saa oodata lapselt, et ta oskab kohe ise vastavalt käituda. No ja kui arvestada, et praegu on paljudel peredel niigi keeruline rahaliselt toime tulla, siis võib üks isukas lisasuu lauas korraldada perele paraja põntsu. Minu arvates ei saa sellise teema juures olla mingit valehäbi, et kuidas ma nüüd lapsele ütlen… Tulebki olla konkreetne ja eelkõige oma lapsele selgeks teha, mismoodi sõbrad võivad külas käia. Ja seejärel sellest korrast ka kinni pidada.

Meie kodus — oli algklassi ajal sama olukord: tunnid lõppesid vara ja peale kooli oli tava käia üksteisel külas. Mina olin kodune ja tegin päeval iga päev sooja lõunat, mida pakkusin alati ka teistele lastele. Meie laps aga ise ei käinud eriti külas, sest teiste juures polnud sooja toiduga ootavat ema. Mingil hetkel tundsin, et nii pole õiglane: külas olevad lapsed läksid koju alles enamasti 7-8 ajal õhtul ning vahest sõid juba õhtusööki ka meil. Hakkasin külaskäike piirama. Selle peale hakkas laps mind süüdistama, et ma ei luba tal sõpradega suhelda. Siis tegin uue kodukorra: läksin lõunast kodust ära ja palusin lapsel ise toitu soojendada või teha ning palusin ka nõud enda ning sõprade järgi ära pesta, samuti õhtul oma tuba ära koristada. Enam nii kergekäeliselt sõpru koju kaasa ei tirita. Leian ka, et sõbrad võivad alati külas käia, kuid mitte elada ja süüa terve päev teiste juures, vaid olla paari tunni ulatuses.

mann — meil käisid ka poiste sõbrad tihti külas. Aga mina neile süüa ei pakkunud. Kutsusin enda lapse kööki ja teised olid toas. Mõnikord sai pannkooke tehtud kõigile. Kui kell oli juba parasjagu palju, siis viisakalt saatsin nad koju. Keegi ei olnud solvunud.