Selgus, et tüüp oli taas lugenud oma naistuttavate sissekandeid eri netiväljaannetes ja hakanud mõtlema rollijaotustele.
"Kui aus olla," alustasin kahtleval häälel "…tõlgendan ma end emana kõige vähem. Kas ma peaks?"

Kuid teisti ma ei saa. Ma olen esmalt mina. Mari, inimene, ja alles siis kellegi abikaasa, ema, tütar. Ja siis veel oma erialavaldkonnas spetsialist. Ehkki minu jaoks moodustavad need kolmnurga. Võrdsete külgedega. Sest ma ei saa, tegelikult ei tahagi ühte neist külgedest teistest paremaks pidama. Lihtsalt alustan alati endast.

Ja emadus ei saagi kunagi kõige olulisem olla. See poleks juba lapse suhtes aus. Tõeliselt harmoonilist ja eluks hästi ettevalmistatud isiksust ei saa ju ilma tuua ja kasvatada tegelane, kes oma enese minast järglase hüvanguks loobub. Võib-olla see muutub, kui laps on mu kätel ja reaalne elu lõpuks algab, kuid... ega ma sellesse muutusesse küll hästi ei usu.

Nagu keegi kommenteerijaist eelmise kirjatüki sabas narris, olen mina vist see vastutustundetu tulevane ema, kes tuiab oma suure kõhuga mööda võõra maailma pisikuid ja jubedaid kööke. Ning kui titt käes, siis näeb too turvaliste toaseinte asemel kindlasti vaid Viljandi Folki ja kaubakeskuste laetulesid. Muidugi, selle kuidas need kaks kokku sobivad, peaksin ütlejalt vist eraldi üle küsima... Ja tänan vihjamast, sest folgile tahaks tegelikult küll. Huvitav kas ca kolmenädalasega võib?

Hetkeks tundsin aga siiski ebakindlust. Ma tõepoolest ei suuda pikalt paigal püsida. Kas see teeb minust halva tulevase ema? Halva raseda? Vaatasin oma senist käitumist:
Reisid teise ja kolmanda trimestri piiril, magad enamvähem kus juhtub - näiteks ronid platskaardi teisele korrusele? Oo, miks ka mitte.
Huvitav kohtumine õhtul hilja? Muidugi, ma olen käpp.
Täiesti võõrad külalised mitmeks päevaks? Tore ju!
Ja nüüd — minu töötukarjääri esimene huvitav töine väljakutse, kolmepäevane eriprojekt, mis eeldab palju jalgel olekut ja veidi trügimist ning seda kõike 30. rasedusnädalal.
Milles asi, muidugi ma võtan selle vastu — töötukassa ju enam ei maksa ja lisakopikas koos kogemustega veere kellelgi mööda külgi maha!

Miks ma niipalju rahmeldan? Ju ma olen kogu aeg selline olnud. Kusjuures enda meelest pole ma midagi niiväga aktiivne. Mul on piisavalt päevi, mil vedelen terve aja kodus ja loen raamatuid või kammin netist teavet mõne huvitava nähtuse kohta. Need on hetked, mil mind õhtuti vägisi välja jalutama tiritakse, sest „kuule, Mari, sa pead värsket õhku saama!“

Samas tunnistan ausalt, et minuga on toimumas väga suur ja oluline muutus. Ma paisun rohkem kui ühel moel. Väline mina jätkab aktiivset elu, sest rasedus pole ju haigus.
Teine, märksa ürgsem osa minust pöördub üha enam sissepoole. Tunnen end nagu universum: samal hetke nii iidvananana kui ka pidevalt uuesti sündimas. Tajun väga suurt arhailist armastust millegi vastu, mis on osa minust, kuid mitte päris. Sama tajub ka abikaasa. Mul on müstiline tunne, nagu saaksin oma lapsukesega rääkida. Seda on raske seletada. Meie keel on emotsioonid. Tema tajub minu omi ja mina teda…

Kuid tagasi nn kohustusliku titeemme-programmi juurde. Mõistan, et praeguseks ajaks peaks ma istuma turvaliselt ja maksimaalselt kilomeetri kaugusel sünnitushaiglast ning mõtlema ennekõike ja peaasjalikult lapse materiaalsetele vajadustele.
Tunnistan ausalt, ma olen väga vähe sellega tegelenud.
Riided? Käisin titepoodides luusimas ja ehmatasin. Nii kallid ja nii koledad! Plassid toonid, nõmedad kirjad kõhu peal. No kuulge, kas tõega keegi ostaks enda tütrekesele krellroosa särgiku kirjaga Little Cow (maakeeli on see ju väike lehm). Ilmselt oleks samalt tootjalt saanud ka sipukad kirjaga "Väike siga", kuid ma ei jäänud neid otsima vaid pagesin poest, abikaasa irvitades sabas.

Aega veel on, ja nagunii saab läbi tuttavate neid titeasju süle ja seljaga. Märksa odavamalt ka. Meheema kammib ka sekondhändides, ju ikka midagi lahedat silma jääb. Ja midagi on nii juba leitud ja saadudki: näiteks lapsevoodi, mis vajab veidi kohendamist. Kuid ämm lubas selle ise ära tuunida. Ma tean, mul on temaga vedanud.

Vankreid olen pikalt piielnud - justkui rullnokk bemareid. Ikka et kuidas miski keerab ja pöörab. Kohati olen isegi juurde läinud ja küsinud, et kuidas on. Reaktsioone on igasuguseid — kes ehmatab end kaameks, kes jagab lahkelt selgitusi. Mõned muutuvad põlglikuks ka. Huvitav miks?

Olen juba päris kindlalt seda meelt, et kui riided võivad olla kantud ja turvahällgi ehk kuskilt väljamüügilt saadud, siis vanker lihtsalt peab olema tasemel. Sest esiteks: me ei ole (põhimõtteliselt) autopere ja kavatseme palju kärutama hakata. Seega peab vanker-käru olema vastupidav, käima ühistranspordi ja trepikoja tarvis molekulideks kokku, ning olema lisaks kõike eelnevat arvestades ka kerge ja hästimanööverdatav. Rahas tähendab saa selgelt, et üsna kallis.

Hoian küll pidevalt pilku peal ka järelturul, kuid tegelikkuses olen lemmiku juba ilmselt välja valinud: tuntud ja enimkirutud kaubamärgi uusima esindaja. Kuid... ma pole sada-protsenti-kindel.

Vankrimajandusest kirjutan ma kindlasti veel. Mul on ka plaan teha oma vankriostust põhjalikum reportaaž, küsida kaupmeestelt häid nippe ja võtta poodi kaasa paar inimest, kel vahetud kogemused väikeste lastega.

pregnancy due date

Seniks aga naudin oma "ebatavalist" rasedust, ahmin täiega uusi kogemusi ja ei lasegi end norijatest segada. Sest tegelikult ei ole ma midagi nii-väga-maailma-rändurist-super-ringi-trallija-emme.
Mõni, nagu mulle on räägitud, joob veel seitsmendal kuul rahumeeli õlut ja semmib võõraste meestega. Selles valguses võiks mind aga hoopis igavaks emmeks pidada.