Mahvalda: Laps — imetlusväärne olend?
Mõned kuud tagasi sattusin juhuse tõttu mitu korda järjest ühte seltskonda umbes minu lapse vanuse tüdruku ja tema isaga. Nad jäid mulle silma eriti selle poolest, et absoluutselt iga kord kakas see kolmandale eluaastale lähenev plika ennast kõrvuni täis. Isa jooksis siis ringi nagu orav rattas ja kasis teda. Vaatasin natuke kõõrdi küll, et nii suur tüdruk veel püksi kakab, aga eks lapsed õpi neid asju ju eri kiirusega, ja mis see minu asi üldse ongi.
Tema seevastu suhtus minu lapsesse ülevoolava sõbralikkusega ja püüdis iga hinna temaga eest jutu peale saada. Sümpaatia ei osutunud vastastikuseks. Mu tütar jälgis mehe pingutusi arusaamatuses ja laskis viimaks käiku oma põhilise relva pealetükkivate täiskasvanute suhtes: sirutas mänguasja ette nagu püssi ja tegi surmtõsiselt: pau, pau, pau! Liivakastis või pargis tihtilugu ligi tulevate vanakeste ja joodikute vastu aitab see muide päris hästi, aga mehele eriti ei mõjunud.
Kord tuli pooljuhuslikult ilmsiks, et elame lähestikku. Ja nii idanes selle tüdruku isa peas mõte, et me võiksime hakata vaheldumisi teineteise lapsi hoidma. Mul tõmbus kõht kohe krampi. Kuidas tuleb inimene ometi selle peale, et ma tahan tema kakapüksi enda koju kasida võtta? Kohe tuli mulle meelde, et tüdruk räägib talumatut pudikeelt, mida ei valda ei mina ega mu laps. Silma ette kerkis veel, kuidas ta kord mängutoas minu meelest täie kuritahtlusega magustoitu lauale määris ja isa sellest erilist numbrit ei teinud.
Aga ei sobinud ju öelda, et mulle lihtsalt ei meeldi teie laps ja ma ei taha temaga tegemist teha. Oli täiesti ilmne, et tema jaoks ei olnud sellist võimalust olemaski. Ja peagi hakkasid minu postkasti sadama meilid konkreetsete ettepanekutega kas nende või meie pool kokku saada, et lapsed teineteisega harjuksid — siis võiksime peagi ka ühishoidmiseni jõuda. Esimese kokkusaamise välistasin hädavalega, aga siis lihtsalt enam ei vastanud. Ka mitte telefonikõnedele.
Mees polnud siiski päris kuu pealt kukkunud ja jättis varsti järele. Mul ausalt öeldes täitsa kama kaks, mida ta arvas — peaasi, et ma ei pea seda ebameeldivat last enda koju laskma.
Kindlasti teate teiegi selliseid emasid-isasid, kes pöörduvad teiste laste poole mesise naeratuse ja ninnu-nännu-jutuga — ja jäävad siis nonde vanema(te)le lootusrikkalt otsa vaatama: noh, suhtle nüüd minu lapsega ka, avalda tema suhtes imetlust ja poolehoidu, patra midagi ükskõik kui totrat, aga sõbralikku. Kehitan sellises olukorras sageli õlgu. No miks ma peaks? Miks nad arvavad, et ma üldse tahan nende lapsega suhelda?
Muidugi on lapsi, kes mulle tõesti meeldivad, ja nendega suhtlen ma rõõmuga omal vabal tahtel — või siis tolle lapse algatusel. Siis on see suhtlemine juba lapse ja minu asi ning suhtluse iseloom kujuneb tema ja minu vahel. Aga vanemate survel ma nende võsukesega küll mingit suvalist moosijuttu ajada ei viitsi.
Minu meelest on üldse sedasi, et laps on eelkõige inimene — ja inimestel me ju teeme vahet. Ühed on meie sõbrad, teised niisama tuttavad ja kolmandad, mis seal salata, ei meeldi meile. Ja mõnesid ei salli me silmaotsaski. Mis seal imelikku? Ei saa ju kellegi suhtes tunda sümpaatiat paljalt selle pärast, et ta on näiteks gümnaasiumiealine või rauk, mõne kindla sotsiaalse grupi või elukutse esindaja jne. Miks peaks siis lastega teistmoodi olema.
Tegelikult on veel hästi läinud, kui meile omad lapsed meeldivad. Ent alati ei pruugi see sugugi nii käia, et kandsin su ilmale ja armastan nüüd tingimusteta ja lõpmata. Elu on keerulisem. Ka oma laps on ikkagi teine inimene ja võib osutuda võõraks. Aga see on juba üks teine lugu.
