Mängutoad on vanemate jaoks justkui põrgu eeskoda: lapsed jooksevad ringi nagu narkootikume tarbinud ahvipärdikud

 (5)

6RS04NOV08Z04.jpg
6RS04NOV08Z04.jpgFoto: Rene Suurkaev

Katkend Sarah Turneri raamatust "Ebaemmelik emps".

Vanematel on mängutubadega armastamise/vihkamise suhe. Vahel isegi mõlemat korraga. Pärast mu piinatud ilmet, kui kuulsin esimest korda mängutuppa minekust (palun jääge vait!), olen tegelikult nendesse kohtadesse üsna kiindunud. Ja see juba ütleb midagi. Kui te ei tea, millest ma räägin, siis kujutage ette üht suurt ruumi, millel tavaliselt puuduvad aknad ja mis asub kusagil tootmispinnal ning on maast laeni täis pehmeid atribuute ja liumägesid. Tavaliselt on selle nimi näiteks Džunglilapsed või Lahekas Laztemaailm (jah, lapzed z-ga; täitsa skandaalne, on ju?), ning vanematel on võimalus seal kokku saada ja lasta lahedatel laztel ringi joosta ja möl­lata. Miks? küsite te. Lihtsalt, miks? Noh, see võib ju kõlada kui Dante „Põrgu”, kuid samas käivad need käsikäes sõb­rannadega kokkusaamisega ning pakuvad lapsele piisavalt füüsilist aktiivsust, et tagada uneaeg järjekordse „Mõrv sai teoks” osa vaatamiseks. See on ka keskkonnavahetus — vet­ruv, haisev ja vägagi lärmakas keskkond, aga vahel olen ma selle poolt. See on vähemalt midagi muud kui pärastlõuna oma kuradima elutoas.

Sellegipoolest peab end kogemuseks vaimselt ette valmis­tama. Kohe hakkab asju juhtuma. Valmista end ette, nagu läheksid lahingusse. Mängutoas võib ette tulla nii mõndagi, näiteks …

Loe veel

  • Majja sisenedes saad sa kõikide meeltega üledoosi. Vaatepilt, hääled, haisud. Lapsed jooksevad ringi nagu narkootikume tarbinud ahvipärdikud. Algul võid tunda, et upud karjuvate Hello Kitty sukkpükste ja tatiste ninade laviini alla, aga poole tunni pärast on nii silmad kui ka kõrvad selle häiriva orkestriga harjunud.
  • Virisemine ja rõõmukisa muutuvad taustasuminaks, mida lõhestavad vaid paanilised: „Kas sa tahad pissile?” karjed ning su enda: „Kui sa ei oska ilusasti mängida, läheme koju!” (See hoiatus ei lähe kunagi käiku, sest sa pole veel jõudnud rääkida sõbrannaga selle ilusa töö­kaaslase sõnumist ega joonud oma jahtunud kohvi. Niisiis, isegi kui teie lapsed ei tunne üksteise vastu huvi, peavad nad siiski seda mängukohtumist nui nel­jaks nautima.)
  • Su sokid saavad märjaks. Enamjaolt maha läinud mah­last, kuid ütlen ära, et vahel on need ka pissised. Või oksesed. Ükskord jõudsin ma mängutoa kõige rän­gema erakorralise olukorra juurde esimesena, kui värs­kelt „potil käima õppinud” laps liumäele sittus. Seda juhtub. Ole tugev.
  • Käigud mängutubadesse tuletavad sulle meelde, miks sa teiste inimeste lapsi üldiselt ei salli (ja vahel, kui aus olla, ka enda omi mitte). Nad tormavad ringi nagu metslased ja miski ei aja rohkem endast välja kui „vane­mad tüdrukud ja poisid”, kes peavad kindlasti läbi beebide ala sööstma. Siin on kirjas „Alla viieaastased”, sitapea.
  • Saa aru, et mängutubade ehk põrgulabürintide omanikud peavad raha tegema. See on äri, mitte pelgupaik emade jaoks, kes ei taha elu oma kodus mööda saata. Seetõttu julgustatakse sind ostma nätskeid einevõileibu ja kannude kaupa lahjat morssi. Ja kõrvetavalt kuuma teed, mida siis üritad elu eest mitte kallata peale mets­lastele, kes mänguala ja pisipõngerjate ala vahel ringi tuiskavad.
  • „Lastel tuleb kogu aeg silma peal hoida,” ütlevad reeg­lid. Haa-haa-haa. See ei ole võimalik. On palju vane­maid, kes tõlgendavad „silma peal hoidma” nii, et mõni teine lapsevanem vaatab ka nende lapsi, samal ajal kui nemad istuvad plasttoolidel ega liiguta lillegi. Väikese Sammy tõstmine üle pehmete alade või Suure Billy keelamine, et ta teistele küünarnukiga vastu pead ei peksaks, ei ole sinu töö. Kas need inimesed arvavad, et sa käid seal lootuses, et saad teiste kasvatamatuid lapsi valitseda? Et sa naudid mängutoa vilepillimängijaks olemist? Sa pead lapsele kurjalt otsa vaatama ja valjusti üle ruumi küsima: „Kus su vanemad on?” Kõik peavad kannatama. See on Reegel. Sellegipoolest on üks mu lemmik-blogikommen­taare emalt, kellel on kaks veidi vanemat last. Ta mai­nis, et oli juba piisavalt mängutoas ringi jooksnud (kõigi laste järel), kui tema omad alles pisikesed olid, niisiis on tal õigus natuke vabamalt võtta, kakaod juua ja ajakirja lugeda. „Ma kandsin oma karistuse ära,” kir­jutas ta. See annab mulle lootust.
  • Hoiatan ka, et valige hoolikalt, mida selga panete. Ärge kindlasti kandke madala värvliga teksasid. Ühel het­kel on teie hädaabiteeneid vaja kusagil pehme keerd­käigustiku tipus ja seetõttu peate ronima mitu meetrit mööda võrkseina üles, et laps kätte saata, ja teie alus­püksid paistavad kindlasti kõigile. Mina kandsin pea­aegu aasta aega pärast sünnitamist veel üsna suuri puu­villaseid Marks & Spenceri emmede aluspükse. Mitte keegi ei pea seda oma vettinud võileiba süües nägema. Sama käib sügava dekolteega pluuside kohta. Ükskord kukkus mu rinnapadi pallimerre — ilmselt unustasin imetamisrinnahoidja kinni panna või ehk unustasin üldse tissi tagasi rinnahoidjasse panna. Huvitav, kas see on endiselt kusagil seal … Mõtlen hirmuga, mis nende pallide all veel võib olla: kaotatud rinnapadjad, juuksekummid, plaastrid … Peaksime lihtsalt leppima, et kõige sobivam riietus sellisteks käikudeks on retuu­sid ja tavaline T-särk. Või kõrge värvliga teksad. Võtke kindlasti varusokke kaasa … eelmainitud sokiniiskus on kindlasti parem kui paljajalu jalaseen saada.
  • Sõpradega saate „rääkida” kümnesekundiliste juppidena, jupid on pressitud teie järeltulijate kombineeritud söömise/vetsuskäikude/käitumisprobleemide vahele. „Ma olen tegelikult mõelnud, et võiks tööd vahetada, aga … Kas sa palun lõpetaksid liumäest üles ronimise?! … Kas ma rääkisin, mis Claire’iga esilekut­sumise ajal juhtus? Tal oli avatust juba kolm senti­meetrit ja … Tule siia, KOHE, emme on juba VÄGA PAHANE!” Lõpuks, kui olete üksteise elust värskema pildi saanud, on aeg liikuma hakata.
  • On siililegi selge, et teie lapsed ei kavatsegi lärmakast põrgust lahkuda. Võib esineda pisaraid ja/või protesti­vat pikaliviskamist. Seetõttu peate alati kaasas kandma altkäemaksuks mõeldud ebatervislikke snäkke, et lapsi autosse meelitada. Kodus külmkapis peab aga otse loo­mulikult ootama vein.

Peaksin ka mainima, et minnes mängutuppa ettevalmistu­seta või pohmakaga eelmainitud õhtust, on see palju hullem kui pärastlõuna elutoas. See on lausa veresaun. Pange lihtsalt „Megameele” multikas peale ja asi ants.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare