Miks ma hull olen, kui oma beebile vaid parimad ja kallimad tooted ostan?
Vaid parim on mu lapsele küllalt hea
Nimelt otsustasin kohe raseduse päris alguses, et teen korraliku taustauuringu selles osas, mis puudutab ostetavat lapsevankrit. Ma kammisin läbi kõik Tartu ja Tallinna suuremad beebipoed, internetikauplusted leheküljed ja kataloogid ning jõudsin kindlale veendumusele, et just ja üksnes Emmaljunga nahast vanker on see, mida meie laps vajab. Esiteks oli tegu kõige ruumikama käruga ja teiseks sobib just selle vankri vedrustus kohalikele maateedele kõige paremini. Lisaks sellele on vanker vastupidav, lihtsasti puhastatav (tänu nahast materjalile), hästi soojustatud ja, mis peamine, väga turvaline. Ning otse loomulikult on tegu ilusa klassikalise ja naiseliku vankriga, mille taga mina end oma esimest lapsukest demonstreerides väga uhke emana võin tunda. Ja tõesti, ma olin nõus mitmeid kuid toidupoode kokkuhoidlikult külastama ja söögile kuluvat eelarvet vähendama, et vankri jaoks raha säästa. Kuid see, et minu toidulaud oli mingil perioodil oluliselt kesisem, ununeb kiiresti, kui lapse heaolule mõtlen.
Pigem kallid aparaadid kui kui kahetsus
Lisaks vankrile muretsesin ma oma esiklapsele ka BabyPlus süsteemi, millesse samuti enamik inimesi skeptiliselt ja pigem halvakspanu väljenduvalt suhtub. Olgu teadmatutele öeldud, et BabyPlus aparaat on süsteem, mida last ootav naine kannab oma kõhul, et selle aparaadi kaudu lapse arengut nii looteeas kui hiljem kiirendada ja soodustada. Mina isiklikult ei saa aru, mis on halba selles, kui üks rase naine oma tulevasest lapsest nõnda palju hoolib, et tema heaks arenguks kõik võimaliku teeb. Loomulikult ei ole mul garantiid, et aparaat, mida ma iga päev mitmeid kordi oma kõhule kinnitan, ka tõeliselt töötab ja lapsele paremad eeldused annab. Aga kes ei katseta, ei saa ka kunagi teada! Ja ma tõesti ei tahaks tagantjärele mõelda, et oleksin pidanud tegema vaid ühe kulutuse selleks, et minu laps oleks andekam ja et tal oleks elus lihtsam hakkama saada ning edukas olla. Pigem on vastutustundetud need vanemad, kes raha nii palju üle tähtsustavad, et ei raatsi taolistele aparaatidele raha kulutada.
Pean nuttu defineerivat aparaati hädavajalikuks
Need, kes mind kahe eelneva eseme taustal vaadeldes veel päris hulluks ei pea, hakkavad seda kindlasti tegema, kui loevad, et mina olen ka üks neist vastsetest emadest, kes oma imiku heaolu nimel koju tema nuttu defineeriva aparaadi muretses. Jah, te saite väga õigesti aru. Ma otsin selle väikese vidina, mille täpne nimetus on lapse nutu analüsaator. Kindlasti on nüüd hulk inimesi, kes haaravad suurest hämmingust pea kahe käe vahele ja tahavad selle loo järele mõne eriti kurja kommentaari kirjutada. Tehke seda! Mina jään siiski enesele kindlaks ja olen veendunud, et mul oli just täpselt seda väikest riistapuud tarvis. Kuulge, ma saan ju esimest korda emaks. Kuidas pean ma teadma, miks mu laps hüsteeriliselt nutab? Kuidas ma oskan tead lohutada, kui ei suuda mõista, mis tal täpselt viga on? On ju väga palju lihtsam nii minu kui pisikese ilmakodaniku jaoks, kui saan teda tema hädas kiiresti aidata ja rahustada. Selle asemel, et lasta lapsel tundida kaupa karjuda, rikkudes niimoodi enese ja naabrite närve ning, vaadates oma õnnetut imikut, eelistan ma koheselt tegutseda ja probleemi parandada. Võib-olla õnnestub mul olla ema sellisele lapsele, kes nutab harva ja magab õndsat rahulikku und, kuid igaks halvemaks juhuks olen nüüd samuti varustatud ega pea kõigi pisidetailide pärast ette muretsema, sest mul on sahtlis aparaat, mis mind hätta sattudes aitab.
Esiklapsele kõlbavad vaid esmaklassilised tooted!
Oleks keeruline lugeda siin üles kõiki esemeid, mida olen pidanud lapse sünni eel vajalikuks koju soetada ja sellest tekstist kujuneks väga pikk kirjatükk, kui otsustaksin iga oma ostu kuidagi õigustada. Selge on see, et varsti sündiv väike inimene on minu kõige esimene laps ja seetõttu on ju täiesti mõistetav, et tahan talle võimaldada kõike kõige paremat. Olgu selleks siis Emmaljunga vanker või Chicco turvahäll, ökopoest ostetud lambavillane tekk või Babybjörni kõhukott. Ma ei osta suvalist Poola vankrit või Selveri letil seisvat plastmassist hälli, sest ma tahan oma lapsele parimat ja kellelgi pole õigust mind selle lihtsa soovi pärast hukka mõista või kriitilise pilguga vahtida.
