Kui tüdruk tahtis hommikul aega võtta, et endale riideid valida ja hommikusööki süüa, käis see kõik ema “Ruttu nüüd, kiirusta!” saatel. Kui ta istus emaga autosse ja hakkas enda kaisuloomale turvavööd peale panema, kuulis ta, et see pole tähtis — pangu juba endale vöö peale, et ema saaks sõitma hakata. Laps sõi kiirustades, jõi rutates ja isegi pargis aja veetmisele keerati tempot juurde, et saaks juba hakata kodu poole liikuma, sest nii palju “tähtsamaid tegemisi” ootab.

Alles siis, kui ema nägi juba oma vanemat last noorema “aegluse” kallal kurtmas, mõistis ta, milline stressikoorem on ta tütre õlgadel. Sellest hetkest lubas ta tütrele, et ei kiirusta teda enam asjata tagant, ei käsi tal iga sammu kiiremini astuda, iga ampsu kiiremini mäluda. Lapsel võttis ka uue olukorraga harjumine aega. Pargis jäätist süües küsis ta kõhklevalt, kas ta peab kiirustama. Ema, süda sees murdumas, ütles lapsele, et võtku oma aega ja nautigu oma jäätist. Vastutasuks sai ta viimase ampsu ja teadmise, et kui ta laseb oma lapsel elada ka enda väikese inimese väikeses tempos, mitte ainult enda stressirohke graafiku järgi, saab ta vastutasuks õnneliku ja tänuliku tütre.

Me näeme seda kiirustamist enda ümber pidevalt. Toidupoes ootab laps kenasti tund aega, kui vanemad piimatooteid, liha ja juustu valivad, puuvilju kaaluvad ja puhastusvahendeid võrdlevad. Ta kannatab, sest teab, et teda ootab preemia magusaletis. Ent sinna jõudes ei anta talle isegi aega endale meelepärast maiust välja valida, värviliste kommide vahel valimist saadab “Vali nüüd ruttu, me peame maksma minema!” Isegi lastele mõeldud loomaaias on mõne lapse paid jänesele loetud, sest tuleb jõuda veel hüljeste, ahvide ja krokodillide juurde. Vanemad ei mõtle, et sel hetkel ja seö päeval võib just see jänes lapsele kõige olulisem olla ja tolle pehme kasukas on tal mõtetes veel siis, kui ta teiste järel tosinast teisest raudpuurist möödub, kus pesitsevad tema jaoks hetkel hoopis igavamad loomad.

Muidugi on meil kiire ja paraku käib nii palju asju tänapäeval kella järgi — mingi kord peab ju olema. Aga kui vähegi võimalik, ärme unusta, et ka lastel on vaja oma aega. Nad tahavad mängida, süüa, jäätist valida ja sõpradega aega veeta seda täiel rinnal nautides, mitte mõeldes: “Ma pean nüüd RUTTU tegema, sest emme-issi on muidu pahased.” Kingime neile selle aja meil on lapsed, kellel on aega oma lapsepõlve nautida, kes jõuavab emaga jalutades ka puid ja linde vaadata, mitte ei pea jälgima asfalti enda ees, et ta rutates ei komistaks.