Miks rasedad ei mõista, et nad peavad SÖÖMA?!

Lugesin eile Daily Mail'ist artiklit sellest, kuidas neljandik rasedatest on oma kaalu pärast nii mures, et neil võivad lapseootuse alguses isegi toitumisprobleemid tekkida. See tuletas mulle kohe meelde mu pikka tüli sõbrannaga, kes keeldus raseduse ajal kahe eest söömast, sest "ei kavatsenud hakata paksuks kodukanaks".

Tema kaunist plaanist olla sale rase, kes võtab juurde vaid 3-4 kilo, mis laps kaalub (see oli tema loogika… ). Kui ta siis esimeste kuudega juba 10 kilo raskem oli, sattus ta paanikasse. “Kõhtu pole veel eriti eeski, aga juba olen selline pomm!?” imestas ta. Ma ei tea, mis tööd ta ämmaemand tegi, aga mu sõbrannale ta raseduse põhiasju selgeks ei saanud. Sõbrannal oli küll ka raamat, kus oli kõigest räägitud, aga tal läks see jutt vist ühest kõrvast sisse ja teisest välja…

Olukord jõudis selleni, et ta otsustas pooltest toitudest üldse loobuda. Väitis, et piimatooted ajavad tal kõhu punni ja liha on raske seedida. Küsisin, et kust peaks laps vajalikud ained kätte saama. “Looteveest ju, rumaluke!” Ah!? Need ilmuvad sinna ise, võluväel?

Vaatasin siis pealt, kuidas ta ei söönud ja imestas, kui arst talle toidulisandeid juurde kirjutas. Laps sündis sellele vaatamata enam-vähem normaalkaalus, kuid nüüdseks neljasel tüdrukul paistavad juba praegu silmad kehvad olevat ning ta oli väga kehva tervisega beebi. Ma mõtlen paratamatult, kas asi võib olla selles, et ta ei saanud kõhus olles piisavalt toitu ja siis ma tahaks sõbrannale virutada…

Nüüd ma siis loen, et rasedusaegne kaalujälgimine on kasvav trend… Kas te teete nalja? See, et Victoria Beckhamile lisandus raseduse ajal volüümi ainult huultesse, ei tähenda, et see oleks normaalne. Kuidas ma jumaldan kompleksivabu naisi, kes raseduse ajal veidi ümaramaks minnesvaid ütlevad, et see on beebile ju vajalik ning alles pärast sünnitamist oma kaalule keskenduvad. Ja ausalt öeldes, kui sa tõesti kardad, et oled raseduse ajal "selline lehm, et mees jätab maha," tegid sa lapse väga vale mehega!