Millest ma räägin? Ma räägin kõikidest nendest lastest, kes sellisele üritusele oma vanemate poolt kaasa veeti. Andke andeks, aga minu arvates ei ole roosa “peded koju kappi” õhupall väikese tüdrukutirtsu käes see, mille üle uhkust tunda. Ja kas tõesti oleme me hakanud nimetama rahumeelseks pereürituseks meeleavaldusi, mis sellist viha ja õelust üles näitavad? Miks soovivad kõik need inimesed oma järglastele eeskujuna näidata mehi ja naisi, kes “pepu kaudu lapsi ei tehta”, “Eestimaa ei ole homomaa!” siltidega lehvitavad? Need ongi siis need traditsioonilised pereväärtused, mille järgi me kõik elama peaksime?

Ma ei leia, et arvamuse avaldamises on midagi halba või taunitavat. Kindlasti mitte. Ja see, et minu arvamus nende õõvastavate plakatidega inimeste omaga kokku ei lähe, see on ka juba omaette teema. Minu mõistus lihtsalt ei võta seda, et miks segatakse sellistesse asjadesse väikesed lapsed. Ma arvan, et nende jaoks oli see võib-olla tõesti tore õhupalle ja päikest täis pidu, mille temaatikast neil tegelikult aimugi ei olnud. Kurb on loomulikult see, et ilmselt ei teadnud ka paljud täiskasvanud, mille vastu nad täpsemalt häält tõstavad. Ehk rääkis naaber, et varsti tuleb homoinvasioon ja selle vastu peab võitlema. Või ehk arvab mõni tõesti siiralt, et homoseksuaalsus ongi HÄLVE (?!), mida kooseluseadus justkui nagu võimendama hakkab. Nendel inimestel soovitan natukene silmaringi laiendada. Näiteks siin.

Lehvitage oma madalalaubalist huumorit täis plakateid kasvõi 24 tundi järjest, seitse päeva nädalas. Aga palun, ärge segage sellesse oma lapsi. Seda on halb vaadata.