Mis mõttes nõua keisrilõiget?
Vabandust, kui ma olen ajale jalgu jäänud, kuid kas mitte keisrilõige pole suhteliselt raske ja tõsine operatsioon? Ei ole nagu hundi kõhu lõhki lõikamine, et punamütsike ja vanaema saaksid välja kalpsata. Läbi lõigatakse kõhulihased, emakasein, haava kokkukasvamisel võivad tulla komplikatsioonid. Või on Eeva oma patu lunastanud ning võib edaspidi lapsi ilmale tuua ilma valuta?
Horror partus ehk paaniline sünnituse hirm paneb nii mõnegi naise paaniliselt netist vihjeid ammutama, kuidas arstidelt keiser välja meelitada. Et kui ma ikka väga labiilne olen ja vaid nutan ning nurgas värisen, siis te ju lõikate mu lõhki? Ja kui ma maksan? Käivad legendid, et vähemalt üks kliinik (Tartus) pidada seda maksmisel tegema. Seni pole see teave kinnitust saanud. Mis siin legende — keisrite osakaal on ka tegelikult oluliselt kasvanud. Ida-Tallinna Keskhaiglas (ITK) olevat pooled sünnitused keisrid — küll seetõttu, et nende kvalifikatsioon koondab kõik plaanilised juhtumid kokku. Kuid lapsed olevat muutunud suuremateks ja naised õrnemateks.
Tegelikult, mis siin ikka ironiseerida. Vaatame kaasaegset massimeediat — kõik meie superemadest poptähekesed, kel on kolm last ja nii edasi, pole neid ise sünnitanud. Kõik on neil kõhust välja võetud. Mõned neist, nagu Britney Spears, on isegi otse õhanud: „Kujutage ette, minu ema pidi mind ise sünnitama. Kui jube!“ Teised plämisevad midagi tervisest, kuid peale kroonilise tähelepanupuuduse pole Victoria Beckhamil küll midagi muud viga.
Nii tekibki ka meie neiukestel tunne, et keisrilõige on kaasaegne ja normaalne asi. Juurde veel linnalegendid, nagu olla keisriga sündinud lastel ilusam nägu ja teravam mõistus — teate küll, vähem muljumisi. Tegelikkus, mida räägivad arstid, on veidi teine. Jah, seda juttu räägivad siiski ka välismaa arstid, needsamad, kes ravivad beckse, angiesid ja teisi. Et võrreldes normaalse sünnitusega on keisrilõige ikkagi mitu korda ohtlikum nii emale kui ka lapsele. Ema taastub märksa kauem, lapsel aga ei hakka kohe tööle kõik immuunsussüsteemid. Ning ka rinnapiimaga võib tekkida alguses probleeme.
Loomulikult kehtib kogu eelnev keisrilõike ja normaalse sünnituse jutt olukordadeks, kus pole komplikatsioone. Nii hull pole ka mina, et iga hinna eest loomulikku sünnitust eelistada. Kui ikkagi sünnitustegevus ei arene, kui last ähvardab lämbumine, esineb platsenta eesasetsus või lapse tuharseis, siis on keisrilõige vajalik ja loomulik. Neid põhjuseid on teisigi. Eks kõik lapseootel emad on need läbi sirvinud.
Ausalt öeldes olin veel isegi paar aastat tagasi vaikselt arvamusel, et keisrilõige võiks olla valikuline. Kui mõni mu sõbrannadest sai maha keisrilõikega, soovisin talle õnne.
Alles siis, kui ise titeootele jäin, hakkasin asja lähemalt uurima. Ja avastasin enda suureks üllatuseks, et kui endale oma keha ja valu teadvustada ja selleks valmis olla, siis on loomulik sünnitus mulle märksa kasulikum. Loodus on ju lõppeks ometigi ehitanudki meid lapsi sellisel moel ilmale tooma. Ja lapse sündimine on ainuke mõtestatud valu maailmas.
Mind paneb loomulikku sünnitust eelistama soov olla kohe alguses aktiivne ja tegus emme. Ma tahan ise omal jalal lapse haiglast koju kärutada. Ma ei taha õmblusi, haavavalusid ega muud jama. Ah et kust ma seda haava-asja esmasünnitajana tean? Ma olen üle elanud nn kergema versiooni — kaks aastat tagasi lõigati komplikatsioonidega pimesool välja. Kuigi olin musterpatsient, kes kolm tundi pärast oppi komberdas omal jalal vetsu, taastusin sellest kevadisest jamast terve suve! Ka mina sain liited — üheksanda kuu raseduskõht paneb armi iga päev bandaažist hoolimata hüpervalusalt tulitama. Nii hullusti, et mul tuleb seda külma plekkpurgiga jahutada.
Saan teisalt ka aru, et hea on öelda — mõtle endale sünnitus talutavaks. Kuigi ma tean, et olen võimeline endalt valu ära juhtima. Kuid sellest valust mul kogemusi pole. Võib-olla nutan kuskil 25. tunnil mööda ITK seinu pidi igalt praolt keisrilõiget.
Kuid ma olen vähemalt ÜRITANUD end ette valmistada. Olen käinud perekooli loengutes, uurinud loodusliku sünnituse viise, vestelnud ämmakatega. Olen teinud algelise sünnitusplaani, mille kohaselt üritan ma nii kaua kui saab, loomulikult hakkama saada. Ronida vanni ja jälgida hingamist. Kuid KUI vaja, siis võtan hea meelega vastu kõik, mis moodsal meditsiinil mulle pakkuda on, sh epiduraali. Ja kui mulle öeldakse, et lapse elu on ohus, siis ka keisri.
Eks me näe, mis mind järgmisel nädalal ees ootab. Libatujud käivad üsna agaralt peal, eriti õhtul hilja. Potsataja sudib ka üsna agaralt — mõistan, et talle hakkab kõhus kitsaks jääma. Ootame kohtumist. Tähtaeg peaks mul olema täpselt nädala pärast :)
