Meie suhe on kestnud umbes aasta aega ja algul oli lastega läbisaamine hea. Naisel on kolm last. Siiamaani olen nendega mänginud ja täiesti vahvalt aega veetnud, aga nüüd on tekkinud probleemid.
Kui olen lastega üksi ja näiteks ei allu nende provokatsioonidele (nõudmised a la anna kommi, teeme seda või toda), siis hakatakse mind sõimama ja ähvardatakse emale kaevata, et ma peksan neid. Rääkisin naisega sel teemal, tema ütles, et lapsed teatud vanuses panevadki inimesi proovile...
No ma ei tea, minule selline proovilepanek ei meeldi ja üritan viimasel ajal võimalikult palju vältida lastega omaette olemist, kuid see asi kisub juba tobedaks. Pärast selliseid probleeme on ka naise vastu hakanud kirg kaduma ja on tekkinud probleemid voodielus. See on asja veelgi hullemaks teinud, sest nüüd süüdistab naine mind juba selles, et ma mõtlevat teistele naistele.
Mida teha? Kas tõesti minema jalutada või on siin veel mingi võimalus?
Kas keegi Naisteka lugejatest on olnud sarnases olukorras, kus elukaaslase lapsed provotseerivad ja suhe seeläbi kannatab? Ootame kommentaaridesse nõu ja kogemusi!
