Naise vastus sünnitamissurvele meedias: põhjused, miks mina ei saa teist last
Kallis valitsus, pöördun teie poole. Eesti Ekspressis ilmus usutlus Annika Uudelepaga teemal, miks Eesti naised ei sünnita ning ma tundsin, et pean midagi ütlema. Ma ei võta kohe kindlasti sõna kõikide Eesti naiste nimel, aga siin on tõesed põhjused, miks ühelgi mu sõbrannal pole lapsi ning miks mina, parimas lapsekandmiseas terve ja haritud naine, kardan saada teist last.
Esiteks — raha. Loomulikult. Mina näiteks töötan riiklikul kohal, aga mingist müstilisest keskmisest palgast võin ainult und näha ja sissetulek on sellest numbrist vaid pool. Rääkige veel kõrgetest riiklikest palkadest ja pidevast palgatõusust, eks. Minul pole palk juba mitu aastat tõusnud, sest mõned valdkonnad lihtsalt ongi soiku jäetud. Kuni ühiskonnas ja eelkõige valitsuses kestab edukultus ja humaansed väärtused jäetakse tähelepanuta, ei muutu minu erialal miski paremuse poole. Ma olen äärmiselt tänulik vanemahüvitise eest, sest selleta poleks ma ühtki last saanud. Teist last aga nende palkadega saada ei julge. Mulle meeldib minu töö. Ma oleksin õnnelik kui vähemalt riigiasutustes toimuks palkade ülevaatamine ja ühtlustamine. Aitaks ka vanemahüvitise saamise perioodi pikendamine. Esialgu ei tule täiskohaga töötamisest pooleteiseaastase lapse kõrvalt veel midagi välja, aga järgmine vanemahüvitis tuleb niimoodi imetilluke. Kindlustunne on see, mis suurendaks sündivust.
Veelgi rääkides rahast ja kindlustundest — ma sünnitaksin teise ja veel kolmandagi lapse, kui mul oleks võimalik oma kodu soetada. Kahetoalises üürikorteris võib ühe lapsega elada, aga kahega läheb kitsaks. Eriti seetõttu, et ega nad igaveseks tillukesteks jää. Suurem üürikorter sööb suurema osa sissetulekust, aga oma kodu pangad noortele, lastega, alla kesmise sissetulekuga peredega naljalt ei anna. Eriti veel röögatute sissemaksudeta, mida lapse kõrvalt ja juba mainitud palgaga koguda on pea võimatu. Ma ei ütle, et ma sünnitan riigi jaoks ja riik peaks mulle kodu andma, ma ütlen, et noori peresid ei väärtustata piisavalt ning abi ning soodustused võiksid olla kättesaadavamad.
Kolmandaks — edukultus tähendab muuhulgas seda, et inimesed tunnevad end lapsevanemaks saamiseks küündimatutena, kui nad pole elus teatud astmele jõudnud. Eriti mõjub see sotsiaalne surve olla edukas meestele. Mul on kaks sõbrannat, kes mõlemad sooviksid lapsi ning oleksid suurepärased emad, kuid nende mehed tunnevad hirmu seetõttu, et ei vasta ühiskonna ideaalperepeamudelile. Mida teha? Armastatud meest ju seetõttu maha jätma ei hakka, et ta lapsi kardab saada. Olla üksikema, kuigi toimiv suhe on olemas? Kui ühiskond tunnustaks ka hästi hakkama saavaid, kuid mitte rikkaid inimesi, oleks see suur samm edasi. Häid töötajad ei peaks kiitma vaid korra aastas jõulutunnelis, vaid ideaalses ühiskonnas ja riigis oleks iga mutrike hinnatud.
Neljandaks — kuni ühiskonnas valitseb arusaam, et lapsed on naise probleem ja surutakse naistele kaela sünnitusmasina roll, ei suurene ka sündivus. Keegi ei taha olla survestatud. Sellel mündil on kaks külge — esiteks tunnevad naised hirmu ainuvastutuse ees ning teiseks süveneb meestes tunne, et neid vanematena ei väärtustata. Pole harv juhus, kui isa läheb lapsega arsti juurde või kooli ning talle öeldakse, et ei-ei, saatke ikka ema, kuhu nüüd teie tükite. Last hoidvat meest kiidetakse taevani, aga naisele peaks see kuidagi iseenesestmõistetav olema. Pluss tuleb siin mängu see igavene palgalõhe — naised ei saa meestega võrdset palka, sest nad on emad või potentsiaalselt saavad selleks, sest neil on emakas. Kas nad seda ise tahavad või ei, ei loe — emakas on, järelikult on tööandjal oht pidevateks lapsega kodus olemisteks. Ja keegi ei arvesta, et võib-olla selles peres jääks lapsega koju hoopis mees.
Viiendaks — kuni meie ühiskondlik on nii rassistlik ja kinnismõtete küüsis, rändavad sünnitamiseas naised välja ning viivad oma lapsed kusagile mujale. Sinna, kus ka teise nahavärvi või usutunnistusega lapsed on tahetud ja hinnatud. Minu sugulane elab Belgias koos oma mulattidest lastega, kõik nad räägivad suurepärast eesti keelt, on Eesti patrioodid ja tahaksid siia elama tulla, kuid ei saa, sest nendesuguseid siia ei oodata ning oht tänaval rünnatud saada on liigagi reaalne.
Juttu kokku võttes — raha pärast ei sünnita pea mitte keegi, aga raha ON ülioluline faktor. Palgaerinevused ja ebavõrdsus on valdkonniti ja sooliselt väga suured, nii et need inimesed, kes teevad küll vajalikku ja rahuldustpakkuvat tööd, mis ei mahu siiski edukultuse mütsi alla, tunnevad end mittevajalike ja väärtusetutena. Raha rahaks, õnnelik inimene võiks ka üürikorteris ja alla keskmise sissetulekuga rahul olla ning kaks või kolm last saada, aga eelkõige on tarvis seda tunnet, et sind ja sinu lapsi on kellelegi vaja. Millekski muuks kui vaid maksumaksjaks. Ja et igasugune inimene on ühiskonnas vajalik — paks ja peenike, mees ja naine, kahvatu ja tõmmu, humanitaarteadlane ja kvantfüüsik, poemüüja ja poliitik. Pere loomine peaks olema rõõmus sündmus, lapse kasvades võiks olla kindel, et talle on tagatud huviharidus, sportimisvõimalused ja suurenevatele vajadustele vastav suurenev toetus. Me saime lapse endale ja ühe lapsega saame me ka hakkama, aga kahe või kolmega, keda riik vajaks, ilma läbimõeldud perepoliitikata mitte.
