Tere tulemast, emakakodanik

Ma elasin ennist üsna tavapärast elu, mida kahekümnendate alguses inimesed ikka elavad. Käisin teinekord pidudel, suhtlesin sõpradega, tegin tööd, kasvatasin kasse ja pööritasin silmi, kui kuulsin, et mõni klassikaaslane on rasedaks jäänud. “Oh jumal, kas inimesed kaitsevahenditest pole kuulnud,” olin ma üleolev ja elasin oma elukest edasi. Lastevabalt otseloomulikult. Seda selle hetkeni, kuni ma pissisin paaniliselt erinevatest apteekidest kokku ostetud pulkadele ja pidin nentima, et nüüd on nii, et tuleb oma iroonilised kommentaarid väikelapse emade suhtes suhu tagasi toppida, ja heaga ise üheks selliseks hakata.

Miks mitte olla lapsik?

Jah. Sellise otsuse võtsin vastu mina, kes ma ei julgeks ennast küll tituleerida lapsepõlgajaks, kuid pigem  inimeseks, kes lastest kaarega ja umbusuga mööda käis. Mina, kes ma “Õhtusöök viiele” saates rääkisin sellest, et ei julge iial lapsi saada, sest ma unustaksin nad Prismasse ja lisasin uhkelt, et ma olen äärmiselt lapsik ja naiivne. Ma nüüd enam ei arva, et ma lapse Prismasse unustan (igatahes mitte enne oktoobrit!). Lapsik ja naiivne olen ma ikka veel, aga nüüd mõtlen ma pigem, et ehk ongi see faktor see, mis teeb minust imetabase ema? Noh, ma ei tea kuivõrd peaks korralik lapsevanem korraldama päevi “sööme kõik täna ainult kommi!”, aga ma olen üsna kindel, et see kõlab selliselt, mida mina teha võiks. Või vähemalt korra kvartalis olen ma valmis meisterdama kogu perele loomakostüümi ja etendusi lavastama, sest see oli väiksena mu absoluutne lemmiktegevus ja praegu ei ole mul siiamaani olnud võimalust seda teha. Sest nagu te teate, adekvaatsed täiskasvanud ei tegele selliste lollustega. Mina igatahes kavatsen seda teha ja mitte vähe. Ma tahan teha temaga ühes kõike, mis tundub tore ja põnev ja vahva! Las ma siis olen selle juures natukene naiivne ja lapsik pealegi, mis seal ikka.

Siin blogis kavatsen ma teile jagada pisiasju, mis mu elus toimub. Näiteks te ei kujuta ette, kui hämmingus olen ma põhimõtteliselt igal nädalal, kus mu rasedakeha oma elu elab ja mina sellega lihtsalt leppima pean. Miks ma enne sellistest asjadest midagi ei teanud? No esiteks arvasin ma, et rasedad on üks kohutav omaette liik, kellest ma eriti huvi ei tundnud. Teiseks arvasin ma, et ma tean vähemalt baasteadmisi — ei teadnud. Kolmandaks tuleb välja, et enamikest ebameeldivustest ei tehta juttugi, sest inimesed ei julge seda teha.

SEDA hea ema ei tee!

Rasedus on ju selline püha aeg, mille kohta vist “korralikud pereemad” iial halba sõna suhu ei võta, sest muidu võib ju keegi arvata, et nendest ei saa hea ema. Sest head tulevased emad oksendavad hommikul 20 minutit jutti, pühivad suu ära ja lähevad naeratades hommikujooksu tegema (sest kõhutita tahab, et sa oleksid aktiivne!). Head tulevased emad ei kurda kunagi, et nad on väsinud, sest vanasti tegid naised 9-kuud põllutööd, õhtul keetsid veel mõhnaste kätega perele sööki ja ei teinud teist nägu ka. Mis väsimus? Head tulevased emad ei käi ka väljas, sest õige tulevane ema valmistub oma lapse sünniks 24/7! Lugedes kõiki kättesaadavaid raamatud, foorumeid ja kuulates iga naabrinaise infokillukest. Head tulevased emad ei kannata kunagi hormoonide tõttu raevu käes. Kui on väga vaja ennast välja elada, siis tuleb metsajooksu tehes vahepeal kuskil kännu peal nuttu tihkuda, sest hoidku jumal, et sa tulevase emana julgeksid ärrituda. See pole ju lapsele hea!

Igatahes teen mina seda kõike — kurdan, kuidas kops võtab ja päriselt kah, hakkab parem. Kas siis sellest, et sain hingelt kõik öeldud, või sellest, et keegi tuleb ja annab kurtmise peale nõu — mõlemad variandid sobivad mulle hästi. Ei tasu arvata, et minu vingumise põhjuseks on minu ääretu negatiivsus lapse saamise suhtes. See on meelehärm selle PROTSESSI suhtes, see ei ole meeldiv! Ja kui mõnel lugejal on see väga meeldiv olnud, siis on mul selle üle vaid hea meel. Aga mul on konstantselt süda paha, uni peal, kõik meelest läinud, jalad valusad, selg valus, vahepeal tabavad mind kirvemõrtsukalikud hulluhood ja teisel võin hüsteeriliselt nutta, sest telekas oli hirmus kurb film. Ja kirsiks sellele tordile tunnen ma survet olla kogu aeg rahulik, õnnelik ja stabiilne. Eks näis, kui hästi see mul välja kukub.

Ja see kõik on mulle uus ja selle avastamist ma teiega jagangi. Mul on nimelt selline asi, et häbi on, aga ei tunne. Seega ärge pange pahaks minu keelekasutust või arvamusi, sest ka mina alles õpin seda “mammandust” ja senikaua nutan iga kurja kommentaari peale. See on lubadus, sest ma olen rase ja emotsionaalne! Ja enamasti proovin ma siiski nalja teha…ausalt kah.

Minu igapäevablogi asub aadressil: http://tahanteada.wordpress.com/, kust saavad mu tegemistega kursis hoida need, kes huvi tunnevad. Ja no need ka, kes ei tunne. Ise teate.