Natuke nuttu ja halli hala kah
Oh oleks see vaid nii. Seni olen tahtnud teile vaid positiivsest rääkida. Õnnetut on meie elus niigi piisavalt ja selle annustamise eest hoolitsevad ülejäänud meediakanalid. Kuid saan aru, ilma miinusmärgita poleks plussi ja aeg on kaalukauss paika seada. Siin siis ülevaade minu esimese poolaja hirmudest ja kartustest. Usun, et paljud ootajad tunnevad sedasama mis minagi. Hea oleks ka teie kartustest teada saada, koos suudame need minema ajada. Rõõmudest kirjutan ka, ärge muretsege.
Hirm katkemise ees
See on minu pidev saatja. Mu esimene lapsekandmine peetus 10 aastat tagasi. Mälestus sellest, kuidas minu sees midagi suri, on jube. Arvan ise, et just see kartus ei lubanud mu kehal vahepeal rasestuda, kuigi ma ei kasutanud vahepeal kaitsevahendeid.
See hirm saadab mind nüüdki varjuna ööl ja päeval. Vahel, kui alakõhus valu väga torkivaks läheb, tekitab see paraja kassiahastuse. Kuid! Annan endale aru, et suudan olla tahtmise korral oma hirmust üle. Hirm ei juhi mind. Annan endale üliselgelt aru, et just minu ja ei kellegi teise valduses on see minema ajada. Mina pean siin olema tugev. Iseenda, oma lapse ja abikaasa jaoks.
Rääkisin oma kartustest ka ämmaemandaga — muuseas, imeline inimene. Saime otsekohe hea kontakti. Küsisin alakõhus kohati sähvivate valude kohta. Ta lausus, et esialgu midagi murettekitavat tema kusagilt ei näe. Et need on kas gaasivalud või tulenevad emaka venimisest. Ja seedimine on alati mu organismi nõrk koht olnud.
„Valu on reaalne, kuid tema põhjused võivad olla suures osas psühhosomaatilised,“ lausus ta sõnad, mis on jäänud pähe kumisema. Ehk siis — jah — gaasivalud võivad olla ebamugavad, kuid enamasti on meie enda hirm see, mis need nii suureks teeb, et vaja läheb kiirabi. Pärast seda arstilkäiku — uskuge või mitte — on alakõhuvalud väga tühisteks vajunud.
Hirm lapse pärast
Osaliselt kattub see kartust katkemishirmuga, kuid mitte ainult. Mäletate, kuidas kirjutasin enda nutusessioonist seoses valestimõistetud triple-testiga? Tuleb välja, et paljud on sellise kogemuse üle elanud.
Mul pole veel olnud korraliku ultraheliuuringut, mis näitaks lapse seisukorda. 12-13 nädala uuringu magasin arstlike segaduste tõttu maha. Nüüd peaks nägema oma kõhuelanikku sel nädalal. Nagu ämmaemand diplomaatiliselt ütles: et veenduda, kas kõik on korras. Sest pärast enam… ei saa korrektiive teha. Näete — ma isegi ei suuda sellele mõelda, liiati veel siis kirja panna.
Ma kardan ka, et mu laps on liiga suur. Kõht on igatahes enda meelest igavene mürakas. Ämmaemand küll lohutas, et täiesti normaalne. Mees ka ütles, et ei midagi hirmuäratavat. Aga ikkagi — meie suguvõsas (nii ema kui ka isa poolelt) on kõik lapsed olnud vähemalt viiekilosed ning tugevasti ülekantud. Vanaema ja ema sünnitamise lood kuuluvad klassikaliste naistekate horrorstooride hulka. Tänan, ei!
Hirm iseenda pärast
Olgem ausad, ma ei tahaks enam suuremaks minna. Jah, ma tean, et see on lapsik. Viis sellest paksuks minekust, just väljavaade muutuda veelgi abitumaks pelutab mind. Ma olen terve oma elu saanud alati ise endaga hakkama. Kuid juba praegu lõpeb võhm ootamatult otsa. Kui ma juua ei saa, hakkab silme eest keerlema. Mis siis veel kolme-nelja kuu pärast saab? Kui ma ei suuda ise voodist üles tõusta või kingapaelu sõlmida — nagu silme ette maalitakse. Kas siis kaob ka imetlev pilk mu kalli abikaasa silmis ja muutun ikkagi selleks tüütuks rasedaks tündriks, kes ise ei saa ja teistel ei lase?
Ega ka kaalutõus mind väga rõõmusta. Esimese trimestriga võtsin üldse mühinal kaalust maha — 8 kilo. Nüüd on see taastunud ja kilokene juureski. Tänu sellele pole mul seni väga vaja ka eririideid, piisanud on pükste nööbi edasiajamisest. Kuid ega see nii jää, tean.
OLGU! AITAB!
Tegelikult, nagu ütleb mu elunäinud paps, on kõik kinni iseenda kõrvade vahelt. Täpselt niimoodi nagu saab minna halvemaks, saab ka paremini olla. Ma ei pea olema kõndiv hädamagnet. Ma saan, kui tahan, sättida end tõmbama ligi head ja toredat.
Igatahes olen võtnud nõuks kõigest hoolimata üritada oma rasedust nautida. Olla aktiivne, rõõmus ja mitte halada. Hirme jagub maailmas niigi Rõõmud on need, mida napib. Ja mul on palju põhjust rõõmustada.
Et lõpetada lubatud hädaldamislugu ikkagi positiivse noodiga, jagan teiega üht meie pere väikestest imedest. Ehk siis näidet, kuidas kõhuelanik on pärinud oma tulevase ema armastuse traditsioonide vastu.
Valentinipäeva hommikul tõusin vara, et teha mehele üllatust. Küpsetasin pannkooke, panin kohvi hakkama ja katsin kandiku mee ning murakamoosiga. Libistasin end uuesti hommikuunise kallima kaissu, kui järsku tundsin kõhus ilmeksimatut toksatust. Libistasin mehe oma käe kõhule ja siis tundis seda temagi. Kõhuelanik oli otsustanud nunnumeetri põhja keerata ning endast esimest korda just 14. veebruaril ilmeksimatult maailmale teada anda.
