„Kurnatus,” võtab lastepsühhiaater ja pereterapeut Anne Kleinberg põhjused ühe sõnaga kokku. Selle taga näeb ta omakorda liigtihedat kooliprogrammi ning liiga kirevaid vaba aja veetmise võimalusi.

„Lapsed ei oska valida. Sageli ei toeta ka vanemad mõistlikult lapse valikuid ega saa aru, et laps ei pea igale poole kihutama, vahepeal tuleks ka puhata,” nendib ta.

Terapeut tuletab nii lastele kui ka vanematele meelde, et suure töörabamise kõrval peab endale võimaldama korralikku puhkust.

„Eestlastel jääb enesereguleerimise oskusest puudu. Me ei ole ära õppinud, et kui piisavalt ja reeglipäraselt puhata, jõuab ka tööd teha ühtlaselt ja nii tuleb palju häid saavutusi. Meil on komme, et õpin ennast segaseks, vahin terve õhtu oma konspekte ja raamatuid, ei puhka. Ja siis imestan, miks ei tule head tulemust. Tammsaare on kangesti meil sees. Sealt tulevad need mehed, kes lähevad metsa end pooma, ja naised surevad liiga vara,” räägib spetsialist asjadest ilustamata.

Unusta võrdlemine teistega!

Selleks, et teismeline end oimetuks ei rabeleks, saab lapsevanem palju ära teha. Esiteks võiks loobuda põhjendamatutest ja ülikõrgetest nõudmistest.

„Lastelt oodatakse, et kõik oleks nagu ühe lauaga löödud. Ei mõelda, mis mu võsukese füüsika „viie” taga tegelikult peitub. Kas selle numbri hind pole lapse meeleheide ja totaalne kurnatus? Ehk oleks lapse jaoks siiski parem, kui ta teeks kontrolltöö hindele „neli” ja läheks samuti ülikooli, aga ei oleks vahepeal lootust kaotanud ja läbi põlenud?” arutleb Kleinberg.

Selle asemel et õhutada last üha uusi kõrgusi vallutama, tasuks vanemal oma elukogemusele tuginedes õpetada last koormusi jaotama ja endale jõukohaseid ülesandeid võtma. Ehk vajab ta mõnes aines koduõpetajat või peaks loobuma mõnest trennist ja huviringist, et paremini toime tulla?

Eakaaslastega võrdlemise soovitab tohter vanematel täiesti ära unustada. „Inimesi ei saa võrrelda. Meie sünnipärased võimed on erinevad ja muidugi ka see, kuidas meid on kasvatatud,” sõnab Kleinberg.

Tema sõnul on meil teadmistepõhine tarkus üldse üle hinnatud. „Seda, kas inimene suudab omandatut analüüsida ja lisaks olla sellises meeleseisundis, et oma tarkust välja käia, sellele tähelepanu ei pöörata. Et näiteks laps ei laseks klassi ees jutustades end häirida mingist irvitavast klassivennast. Või et ta mõtleks: ma võib-olla kõike ei tea, aga annan endast parima, sest ema on mulle öelnud, et ma oskan ja saan.”

Need oskused olenevad psühhiaatri sõnul sellest, kui palju me oma lapse tunnetele tähelepanu pöörame ja kui palju on kodus emotsionaalset tarkust. Seda näeb Kleinberg eesti peredes paraku vähe — emotsioone lihtsalt ei juleta tähtsaks pidada.

Ent kuidas noorele inimesele moraalseks toeks olla, kui ta tundub olevat üle pea kasvanud, kui näib, et tema silmaringile ja teadmistele polegi ehk endal suurt midagi vastu panna?

„See on pseudoküpsus,” vastab Anne Kleinberg. Tema soovitusel ei tohiks vanemad õnge minna — noored ei ole tegelikult teistsugused, kui nad olid vanasti. „Vanemad arvavad, et kuna tänapäeva lapsed on varustatud paljude teadmiste ja tarkustega ning oskavad intellektuaalselt arutleda, siis nad ongi juba suured inimesed valmis. Tegelikult ei tea vanemad kunagi, kas need teadmised on pähe õpitud või ongi selle lapse enda teadmised — läbi tunnetatud, enese kogemusega seostatud,” selgitab ta. Selleks, et lapsest saaks tunnetatud emotsioonide ja sünteesitud kogemustega inimene, ongi vaja peret ja lapsevanema tuge.

Lase lapsel mõtted selgeks rääkida!

Esmalt pöördub teismeline murega ikka sõprade poole. Millal laps ema juurde tuleb, sõltub just viimasest.

„Mõne ema juurde jõutakse kogu aeg. Ta on taktitundeline ega solvu, kui lapsel on puberteedieas selline heitlik olek, annab selle käitumise andeks ja tagab niiviisi, et laps jõuab alati oma murega tema juurde. Kes ise vastu reageerib, oma pinge välja laseb ja samamoodi halvasti ütleb, selle laps otsib kellegi, kes kuulab. Paraku võib see olla mõni sellinegi tuttav, kellel ei pruugi olla lapse suhtes kõige paremad kavatsused, kuid last köidab see, et ta on alati heas tujus ja tasakaalukas ega reageeri üle.”

Vanema seisukohavõtud ja väljaütlemised peaksid lähtuma sellest, et laps ei ole paha, laisk ega kõiges süüdi. Tal peaks olema tunne, et vanem tahab teda aidata ja erapooletuna aru saada, mis toimub.

„Me ei tohiks anda hinnanguid: sa oled rumal! See on halb! Laps tunneb niigi häbi, et tal läks halvasti. Mida neutraalsemad ja toetavamad suudame olla, seda suurema tõenäosusega ta üldse meiega räägib,” juhendab Kleinberg.

„Anna lapsele võimalus tal endal mõtted selgeks rääkida ja valikuid teha. Ta võib jõuda oma mõttega sinnamaani, kuhu sa isegi, aga laps käis ise selle välja ja on selle üle uhke. Lase tal mõtet edasi arendada ja katsetada seda tema arust nii geniaalset asja. Tal peab olema teadmine, et kui läheb natuke viltu, siis ema ei kuku näägutama: ma ütlesin sulle kohe! Pigem peaks aitama tal välja otsida need olukorrad, milles ta on edukas olnud, ja neile tähelepanu juhtima.”

Kui märatseb, siis armastab

Puberteediga kaasnevad uste prõmmimised ja kisakoorid tuleb lihtsalt mingis mahus välja kannatada, kinnitab Kleinberg. Loomulikult tuleb lapsele seada piirid — selgitada näiteks, et ropendamine ja asjade lõhkumine siiski lubatud ei ole.

Mida teha olukorras, kui laps paugutab uksi, nii et piidad ragisevad? Mitte midagi, soovitab terapeut, põhjendades: „Lapsele annab turvatunde, kui ta näeb, et ukse kinni virutamise peale söövad ema ja isa rahulikult edasi. Ta saab aru, et see, mis temaga toimub, ei ole nähtavasti siis eriti ohtlik, kui vanemad suudavad selle juures häirimatult edasi süüa. Ta võib pärast lärmamist tulla rahulikult lauda ja süüa oma kõhu täis, mitte ei pea süümepiinades oma toas värisema. Kui vanematel sõidab samamoodi „katus pealt” ja nad tahaksid hakata vastu karjuma, siis võiks välja kujundada rutiini, mida teha enne, kui lapsele midagi ütlema minna. Kas ma lähen rõdule ja loen kümneni, alles siis lähen lapse juurde, või räägin esmalt oma rahumeelse mehega. Et oleks väike pidur seal vahel,” soovitab ta.

Vanematel on vaja veel üht asja teada. Kui laps ühtäkki mässama hakkab, võib selle põhjuseks olla just suur lähedustunne nendega.

Kleinberg selgitab: „Loodus on ette näinud, et puberteedieas peab laps end vanemast lahti rebima. Ja kui ollakse lähedased, on see lahkumine eriti valus.”

Ta toob näiteks teismelise poisi ja üksikema suhte. „Ema on unustanud kõik suhted täiskasvanutega ja keskendunud ainult pojale, neil ongi ainult see omavaheline duett. Ja selleks, et nii kallist inimesest end lahti rebida, peab toaukse ERITI kõva pauguga kinni virutama, teatama, et sa oled ERITI nõme! Ta teeb seda selleks, et ennast veenda — ma pean su juurest ära minema, sa oled NII vastik!”

Kui aga vanema ja teismelise suhe ei ole usalduslik ja põhiliselt koosnebki teineteise peale karjumisest, väsitab see kõiki osapooli. Ilmselt ei ole küll teismeline see, kellelt tuleks algatus suhete parandamise suunas. Kui vanem seda siiski soovib, peab hea läbisaamise nimel kõvasti vaeva nägema.

Kleinberg on selle poolt, et suhete parandamiseks ei korraldata suurt teatrietendust pealkirjaga: nüüd algab meie uus õnnelik elu. Ta on kindel, et kui ema on oma mõtted selgeks mõelnud, siis suudab ta ise vaikselt oma käitumismudeli kildudest kokku panna.

„Ta teab, millele ja kuidas reageerib, millal millestki räägib. Kui ema tervikpilti kokku panna ei oska, võiks ta tulla spetsialisti juurde abi saama. Kui inimene üritab ise suhteid taastada, siis kindlasti mitte loosungite abil. Lapse jaoks peab tõesti olema aega ja teda peab kuulama. Siis laps õpib pikkamööda, et kui tal on mingi paha asi, siis ema on harjunud teda kuulama, ei anna hinnanguid, vaid aitab selle koha pealt edasi, kuhu ta on takerdunud,” selgitab terapeut.

Suhete parandamine võtab aega ning üleöö ei muutu midagi. „Kui väga jämedalt läheneda, siis kogemused, mis on saadud esimese kolme eluaastaga, on need, millega elame kogu ülejäänud elu. Kui mul on siis tunne, et maailm on suhteliselt turvaline ja inimesed, kes seal elavad, on mõistuse piires usaldusväärsed, siis lähen ma samamoodi edasi. Kui ma olen saanud haiget, siis niisama lihtsalt usaldust enam ei tekita,” nendib Kleinberg.

See on nagu kiirdieediga — saame end küll kiirelt vormi, kuid sööme kilod kahe kuu pärast tagasi või rikume dieediga oma neerud. Saledaks saamine võtab aega. Sellega peab pidevalt tegelema. Nii on ka suhetes oma lapsega.