Olen võõraid tittesid alati suure heldimusega ning nende vanemaid suure kadedusega jälginud. Noored emad, kes oma äsja poeletilt lunastatud särava vankriga uhkelt ringi uitavad ja nende imearmsad roosad lapsukesed, kes võõrastele tädidele-onudele naljakate nägude peale laialt naeratavad, ei saa ju kutsuda esile muid tundeid peale kadeduse. Nii olin minagi super õnnelik, kuuldes, et varsti olen üks selle kommuuni liikmetest, kes iga päev pikki jalutuskäike viimase sooja sügispäikese käes ja krõbisevate lehtede vahel teevad.

Rasedus on nauditav, sünnitus "huvitav"

Rasedus oli üks parimaid aegu minu elust — ma ei saanud üldse aru, millest räägivad need lapseootel naised, kes igal hommikul iiveldushoogude tõttu end vannituppa sulgevad või mida tähendab, et keegi on kogu aeg väsinud ja suuteline magama igal pool ja igal ajal ning igas asendis. Minust läksid need asjad mööda, nii nagu kõik teisedki rasedusaegsed komplikatsioonid (rauapuudus, kõhukinnisus, depressioon, seljavalu jne). Enne rasedust olin harjunud pikki treeninguid tegema ja kogu üheksa kuu vältel ei sundinud keegi ega miski mind vanu harjumusi jätkamast. Tõsi küll, jooksmise asendasin ühel hetkel kiirkõnniga, kuna suur kõht lihtsalt hüppas ebameeldivalt üles-alla ja segas natuke liikumist. Nii käisin ma igal õhtul töölt naastes kiirkõnnis läbi oma traditsioonilise ringi pikkusega 13 kilomeetrit. Ja see ei valmistanud minu jaoks mitte mingeid probleeme. Mul oli tõtt öelda isegi kahju, kui rasedus hakkas lõpule jõudma, sest ma tundsin, et võiksin kasvõi mitu aastat järjest beebit oma kõhus kanda, temaga lobiseda ja kõhtu kasvatada. Tundus, et ka lapsukesel oli minu kõhus väga mugav ja hea olla, sest, hoolimata esialgsest sünnitähtajast, ei tahtnud ta sugugi oma mõnusast pesast loobuda.

Sünnitusele ma päris üksi minna ei tahtnud ja nii tuli mees kaasa, et vajadusel kätt hoida; arsti otsida; selga masseerida või muud vajalikku teha. Kogu sünnitusprotsess vältas ligi 30 tundi ja ega ma end tagasi küll ei hoidnud, kui oli vaja ikka kõvemat häält teha või sõna otseses mõttes karjuda. Kogu sünnituskogemuse võtaksin ma lühidalt kokku sõnaga „huvitav”. Ei saa öelda, et tegu oleks olnud otseselt meeldiva ega ka ebameeldiva olukorraga. See oli lihtsalt teistsugune kogemus ja ma sain sellega hakkama! Poja kaalus üle nelja kilogrammi ja tegi pikkuseltki lühematele beebidele silmad ette. Suur ja terve laps.

Kui laps oli sündinud, jäin oma elust ilma

Ning siis saime me lõpuks koju ja algas see nõnda kaua oodatud jalutamise aeg. Paraku moodustab jalutamine keskmiselt vaid 4 tundi meie päevast. Ülejäänud aeg kulub söömisele (kaks tundi järjest), mähkmete vahetamisele (hoomamatu ajahulk), nutule ja unele. Ja ongi päev sisustatud. Mu kodu on sassis, sest mul ei ole aega seda koristada. Ma näen välja nagu räsitud naine, sest enda jaoks on keeruline aega leida. Ma olen närviline ja tujutu, sest pole kogu selle olukorraga sugugi rahul. Ma ei arvanudki, et imiku eest hoolitsemine mingi lihtne tegevus on. Küll aga lootsin ma, et kogu armastuses ja heldimuses, mida selle väikese lapse vastu tunnen, hakkavad mulle kõik temaga seotud toimingud meeldima ja ma ei taha enam hetkegi ta juurest eemal viibida. Kahjuks see siiski nii ei läinud. Ma tunnen, et mulle lihtsalt ei sobi imiku eest hoolitsemine. Ma võin olla rase — kasvõi mitu aastat järjest või iga aasta aina uuesti. Ma võin ka sünnitada, sest see valu läheb mööda ja ununeb kiiresti. (Ma usun seega, et võiksin olla nii mõnegi lapse jaoks ideaalseks surrogaatemaks.) Ja ma olen valmis oma mehele sünnitama kasvõi 10 last, kui ta esimestel eluaastatel nende põnnide eest ise hoolitseks ja mina pärast sünnitust jälle ma ise olla saaksin…