Seda, et mees poega tahtis, teadsin ma juba varem. Eks enamus mehi tahavad ikka kambajõmmi, kellele oma teadmisi edasi anda. Seega pojasoov ei olnud mulle üllatuseks, kuid viimased paar kuud on mees jumala tõsiselt rääkinud, et kui tegemist ei ole poisiga, siis tema ei usu, et see tema laps on.

Nimelt on nende suguvõsas tõesti poisslapsi ikka kõvasti rohkem sündnud kui naisi, aga kuidas saab üks tulevane isa nii rääkida?! Kui uurisin, et mis siis pisitütrekeselgi viga oleks, nähvas mees, et naistest tulevad ainult litsid! No sellist sõnakasutust ma küll tema suust enne kuulnud pole ja ei saa aru, mis põhjusel abikaasa nüüd poisslapsi paremaks peab kui tütreid.

Ta ise seletab veel, et poistega on hea muretu, et need ei jää rasedaks, ega tassi nõmedaid mehi koju. No tule jumal appi. Ma olen talle ka rääkinud, et korralikult kasvatatud neiud ei tee seda ka, aga tema ajab oma jonni ikka edasi. Mind ajab selline suhtumine juba närvi ja tekitab minus kahtlusi, kas üldse saan lapse õige mehega?!

Ja mõelda vaid, kui sünnibki tütar? Me oleme nimelt otsustanud, et lapse soo saame teada ta sünnil, aga nüüd on minul hirm nahas. Kas mees jätabki mind siis maha nagu ta ähvardab? Või on tema puhul tegemist lihtsalt ärevusega, et ta esimest korda isaks saab? Kas kellelgil on mees samamoodi reageerinud? Mina olen igatahes nõutu.