Õnnetu ema: kuidas saada üle pettumusest, et mu laps ei ole mulle meeltmööda ega üldse minu sarnane?

Olen ema olnud juba mõnda aega, mu poeg käib juba koolis. Mis tähendab, et mul on olnud aega harjuda tema olemasoluga ja iseloomuga ning mul on olnud võimalus päris pikalt teda tundma õppida. Aga mida päev edasi, seda selgemaks saab, et see, kes ta on, ei ole mulle meeltmööda ja see, et ma meis mingit sarnasust ei näe, teeb asja veel hullemaks.

Alustame sellest, et juba välimuse poolest on ta isa täielik koopia. Igaüks, kes tema pilti näeb või meid koos vaatab, ütleb esimese asjana, et siin küll pole kahtlust, kes lapse isa on, aga emast küll talle midagi kaasa pole tulnud. Ja mind häirib see! Midagi võiks ju ikka olla – sama nina, kõrvad või põselohud, aga ei ole. Tahaks ka öelda, et vot näe, minul on ka sarnane naeratus või sama värvi silmad, need on minult päritud.

Teine ja veel suurem probleem on see, et ka isiksuseomadustelt ei ole talle minu poolt midagi kaasa läinud. Mina olen hea suhtleja, tema pigem vaikne. Mulle meeldib sport, talle arvutimängud, mina armastan raamatuid ja teatrit, tema videomänge ja actionfilme ja nii edasi ja nii edasi. Oleme kaks täiesti erinevat inimest koos ühe katuse all eksisteerimas ja mida päev puberteedile lähemale, seda keerulisemaks see muutub. Seda suuremaks muutub meievaheline lõhe.

Olen lugenud sadu raamatuid teemal „armasta oma last tingimusteta“. Ahah, tore küll. Ma ju püüan. Aga kuidas seda päriselt teha, kui põhiasjad, mida ma last saades ootasin, on täiesti vastupidised? Meil pole mingeid ühiseid huvisid, kuigi tänaseks juba võiks. Meie ellusuhtumine on nii paljudes asjades üksteisele lausa vastukäiv, nii et konfliktid on kiired tekkima pea igast väiksemast teemast. Kuigi proovin alati olla kannatlik, rahulik ja rõõmsameelne, valmistavad tema teod ja valikud mulle pettumust ning tegelikult nutan õhtuti, sest tunnen ennast täiesti ebaõnnestunud lapsevanemana.

Muidugi ma tean, et ta on omaette isiksus ja selle vastu ei saa kuidagi, aga ma tõesti igatsen sellist suhet oma lapsega, kus saaksime koos aega veeta nii, et see meeldiks meile mõlemale, mitte nii nagu praegu, kus iga ettevõtmine valmistab ühele osapoolelele põrgupiina. Ma ei suuda nautida ühtegi arvutimängu ega Youtube'i kanalit, mida ta mind vaatama kutsub. Tema ei kannata ühtegi raamatut, teatrietendust või spordiüritust. Pisar tuleb silma, nähes selliseid peresid, kus kõik elavad õnnelikult koos, käivad perega restoranis söömas ja naudivad koos olemist ja toitu, mitte ei vahi ninapidi telefonides ega mõtle sellele, kuidas oma friikad kätte saada ja kiiresti minema joosta.

Õudselt ebameeldiv on niimoodi mõelda ja tunda ja loomulikult ei saa ma sellest kellelegi rääkida. Sellepärast paningi oma emotsioonid kirja – saan ennast natukenegi välja elada ja seda ränkrasket koormat õlult pisutki vähemaks. Keegi ei kujuta ette, kui raske on elada pidevas pettumuses – kõigepealt pettumuses iseendas, et ei suuda oma last nii armastada, nagu ta vajab, ja pettumuses lapse vastu, et ta ei tule mulle natukenegi vastu ega püüagi koostööd teha või minu soovidega arvestada.

Ilkujatel on nüüd hea tulistada, aga tegelikult pole vaja vaeva näha, ma tean isegi, et see kõik on minu süü ja olen täielikult läbikukkunud lapsevanem. Väga hästi olen sellega kursis. Aga äkki on kellelgi olnud samasugune kogemus ja neilt ootaks nõuandeid, kuidas olla, mida teha ja kuidas oma negatiivsetest tunnetest üle olla.