Ja milleks on üldse vaja lapsele distsipliini õpetada? Eelkõige selleks, et ta saaks teada, mis on hea, mis halb. Kuigi väikelapsed pole veel valmis sellistest mõistetest aru saama, võivad vanemad oma sõnade ja tegudega neile sellest siiski aimu anda.

Õpetada lapsele distsipliini tähendab külvata tema hinge esimesi enesekontrolli seemneid. Esialgu need küll veel ei idane, kuid õigel hooldamisel saavad tulevase käitumise aluseks. Distsipliin õpetab last austama ka teiste inimeste õigusi ja tundeid ning muudab enesekeskse maimukese aja jooksul hellaks ja hoolitsevaks inimeseks. Distsipliin suurendab ka võimalusi elus edasi jõuda.

Sõnakuulmatut last ootab aga täiskasvanute maailma sisenemisel üsna sageli karm ärkamine ning terve hulk ebameeldivusi.

Distsipliin on omamoodi kaitseks lapsele endale, tema vanematele ja tervele perekonnale – nii käesoleval hetkel kui ka tulevikus.

Nüüd, kus teie laps on hakanud käima, kasvab üha selgemini vajadus suunata tema käitumist.

Ohust arusaamine

Alustagem ohutusest. Teie laps ei tea veel, mis võib tema tervisele ohtlik olla. Isegi meie, täiskasvanud, ei suuda alati ette näha ohtlikke olukordi: laps võib oma sõrmed ukse vahele jätta või lihtsalt end vastu uksepiita ära lüüa... Oh neid lapsi küll! Ometi, mida rohkem me ohtlikke esemeid lapse teelt koristame, seda enam vaeva hakkame nägema ettevaatamatuse tagajärgede kõrvaldamisega.

Lapsele peab selgitama ohtusid. Algaja jalakäija ei tea, et sõidutee on ohtlik. Ta ei saa aru, et tuli kaminas või lõkkes võib teda põletada. Vanemad peavad talle rääkima: „Ei, seda ei tohi katsuda! Ei, seda ei tohi suhu panna!“

Paljud süüdistavad end liigses keelamises, kuid tänu keeldudele õpivad lapsed palju, ilma nendeta ei saa nad lihtsalt hakkama.

Aja möödudes hakkate lapsele ikka sagedamini „ei“ asemel „jaa“ ütlema ning andma talle rohkem vabadust.

Välismaailm on vahel üsnagi ohtlik paik, kuid vastavalt sellele, kuidas laps kasvab, muutub see vähem ohtlikuks, sest laps on teda tundma õppinud, ta oskab oma tegusid kontrollida ning ennast kaitsta.

Ärge unustage meeldetuletusi, need aitavad ennetada lapse ebasoovitavat käitumist juba eos. Väikesed lapsed alles harjuvad sellega, et on olemas reeglid, ning nad ei suuda esialgu veel meeles pidada vajalikku infot.

Käitumisreeglite õpetamine

Mudilased alles õpivad reegleid järgima. Teie teate, et käskisite lapsel klotsid ära koristada, kuid ärge olge veendunud, et laps sellest ka aru sai. Seletage ja näidake talle kõige lihtsamaid asju, et ta teid mõistaks.

Kõigepealt näidake, kuidas tuleb klotsid karpi koguda, ning asetage karp siis mänguasjade riiulile. Järgmisel korral paluge, et laps teid koristamisel aitaks. Lõpuks, kui tal on juba kõik hästi meelde jäänud, püüdke ülesanne täielikult tema väikestesse kätesse usaldada.

Seletage talle, miks on olemas reeglid. Näiteks ei taha laps magama minna. Nüüd on võimalus talle rääkida, et kui ta tahab suureks ja tugevaks kasvada, peab õigel ajal magama minema. Teed ületades annab laps teile meelsasti käe, kui olete talle ära seletanud, milleks see vajalik on: „Autojuhid ei pruugi sind näha, sest sa oled alles väike. Mina olen suur ning mind nad näevad. Kui hoiad mul käest kinni, siis sind ei ähvarda miski.“ Selgitused peavad olema asjalikud ja lühikesed.

Peab õppima koos teiste inimestega elama

Inimene on õnnelik siis, kui ta saab teistega hästi läbi. Seetõttu peab väikene laps aru saama, et on olemas teatud reeglid, mille järgi ühiskond elab. Kui lapsel ilmuvad hambad, et ta paremini süüa saaks, siis nendesamade hammastega võib ka oma väikseid sõpru hammustada, veel võib teist last lüüa, et võõrast mänguasja saada... Teoreetiliselt oleks nagu kõik õige, kuid praktikas tekitab taoline käitumine vaid riidu ja pisaraid.

Ning siis sekkuvadki täiskasvanud: „Vaata, sa tegid Triinule haiget, ta nutab nüüd,“ „See on Martini mänguasi, sinu oma on seal. Kui tahad võõra mänguasjaga mängida, tuleb viisakalt luba küsida. Kakelda aga ei tohi.“

Arvesse võttes lapse kõne arengut, tuleb talle selgitada, et kõike saab sõnadega väljendada – nii oma emotsioone kui ka soove.

Viisakusreeglid kaitsevad last pettumuste eest - kasvatamatuid ja tigedaid lapsi püütakse vältida, neid karistatakse ning nendega ei taheta mängida. Et laps mõistaks ning hakkaks reegleid järgima, peavad need olema täpselt ja konkreetselt sõnastatud. Vaid nii saab ennetada kõiki tülisid ja kapriise, millega on hiljem raske toime tulla.

Vanemate ühine tegevus

Last kasvatades peavad mõlemad vanemad tegutsema üksmeeles ning arvestama teise arvamusega. See võimaldab neil säilitada järjekestvust käitumisreeglite õpetamisel. Arutage omavahel läbi oma vaated kasvatusele. Otsige kompromisse. Kui ema õpetab last sööma ainult köögis, siis isa, kellel on selle kohta oma arvamus, peab püüdma seda reeglit järgida või siis veenma abikaasat, et mõne toidu puhul võib ka erandi teha.

Kindlasti ei tohi vaielda lapse juuresolekul. Avalikud lahkhelid ei aita vanemaid olukorraga toime tulla. Niipea kui laps tunnetab kollektiivse positsiooni nõrkust, püüab ta reeglitest kõrvale hiilida. Lükake oma arvete klaarimine ajale, mil laps on magama jäänud.

Vaatamata sellele, et mõlema vanema õpetused on ühtviisi tähtsad, annab siiski põhitooni see, kes lapsega rohkem aega veedab. Vastasel juhul satub laps segadusse. Erandiks on see, kui ema või isa tegevus viib füüsilise või emotsionaalse vägivallani.

Eeskuju järgimine

Teie eeskuju järgi õpib teie laps käitumisreegleid, enesekontrolli ja oskust eristada halba heast. Seda tingimusel, et te näitate talle, kuidas seda kõike saavutada. Nende oskustega ei sünnita.

Meie lapsed jälgivad meid teraselt. Just sellepärast peame ise järgima neid reegleid, mida tahame neile õpetada. Kõik esmapilgul näivad pisiasjad muutuvad igapäevase käitumise osaks. Ja kui eksite teie, mõistab laps, et reegleid võib ka rikkuda. Kui eeskuju rikub reegleid, on lapsel raske aru saada, miks tema ei tohi selliselt käituda. Kui õpetame lapsele, et ta ei tohi mängides teistega kakelda, ei tohi ka me ise teda lüüa. Isiklik eeskuju mõjub rohkem kui ükskõik millised sõnad.

Jaa on jaa, ei on ei

Reegleid ei tohi muuta. Kui need iga päev muutuvad, pole võimalik neid täita. Kõik mudilased peavad teadma, kus on piirid – seejuures kindlad ja muutumatud piirid. Lapsed ise tahavad neid, et end ohutult tunda. Järjekindlusetus teeb lapse ebakindlaks.

Keeld ei mõju, kui sõnadega koos ei käi tegutsemine. Kui esimene „ei tohi“ on jäänud tähelepanuta, tuleb kohe reageerida. Lapsele tuleb selgitada, miks ei tohi. Ning siis võiks ta tähelepanu millegi huvitavaga kõrvale juhtida.

Järgides reegleid, peaks vanem olema ettearvatav. Kui ütlesite, et lähete koju siis, kui laps on veel kaks korda mäest alla lasknud, siis nii ka teete. Võib ju tunduda, et see on selline tühine asi. Kuid see mõjub... ja mitte ainult kelgumäel.

Kehtestades keeldusid ja piiranguid, tuleb olla kindlameelne. Samas ei sega miski teid ka paindlikkust ja diplomaatiat ilmutamast. Igale keelule lisage alternatiivina lubamine. „Ei tohi puutuda isa raamatut. Võta enda ilusate piltidega raamat.“ Püüdke rõhutada positiivset. Kui rüblik on korda saatnud midagi hullu, andke talle võimalus oma viga parandada.

Ärge kartke ka karm olla

Kõige mõjusam distsipliin asub kompromissitu karmuse ja täieliku kõikelubamise vahel. Mõlemad äärmused võivad viia selleni, et laps hakkab tundma, et teda ei armastada. Karmid vanemad tunduvad liiga kurjadena, liiga lahked aga ükskõiksetena.

Kui piirid on määratlemata, jätate oma lapse ilma mõistmisest, mida te temalt ootate. Kontrollivate reeglite puudumine teeb lapse närviliseks. Seetõttu kasvavad probleemid distsipliiniga päevast päeva. Pealegi ei õnnestu piire mitte tunnetavatele lastele õpetada oma tegude eest vastutamist ning teiste inimeste austamist. Laps istub teile lihtsalt pähe. Ta avastab õige kiiresti, kuhu tuleb vajutada, et saavutada oodatud reageerimist, ning ta hakkab ikka ja jälle neid nuppe kasutama. Just nii kasvavad väikesed probleemid suureks. Seega tuleb piirid ikkagi kohe paika panna.

Kuid ka teise äärmusesse ei tasu laskuda. Liiga karm lähenemine võib tappa temas loomupärase teadmishimu. Lapsest võib sirguda ebakindel ning madala enesehinnanguga inimene. Niisiis – kõiges valitsegu mõõdukus.

Läbirääkimised, vastutulekud või karistused?

Kõige sagedamini üritavad vanemad lastele reegleid seletada. Harvemini laskuvad nad nendega läbirääkimistesse ning kõige vähem karistavad neid. Kui aga tahate last hästi kasvatada, siis tuleb tal reeglite eiramise eest kanda ka karistust. Õigesti valitud karistus on lapsele kasulik.

1. Selgitage, kuid mitte liiga üksikasjalikult. Kasutage oma teate edastamiseks lapsele võimalikult vähe sõnu. Nii ei tasu laskuda meditsiinilistesse detailidesse, seletades, miks ei tohi hernest ninna toppida. Väikelapsed mõistavad paremini lühikesi seletusi: „See on ohtlik,“ „Ära jookse, käi rahulikult,“ „Tuline.“ Pikad selgitused ei jõua lapseni, vaid üksnes väsitavad teda. Seega minge üle heasüdamlikule telefonistiilile – lühidalt, kuid kindlalt.

2. Andke vahel järele ning vaadake reeglid üle. Olla 100% järjekindel kõikides olukordades ei õnnestu. Erandid on puhuti vältimatud. Lapsele tuleb seletada, miks mõnikord erand tehakse. Usaldage oma sisetunnet.

Sama kehtib ka reeglite kohta, mis ei vasta enam lapse vanusele – nendest tuleb osata õigel ajal loobuda. Kindlasti on olemas ka reeglid, mis ei kuulu muutmisele. Näiteks turvavöö kinnitamine autos.

3. Karistage, kuid mõistlikult. Õige karistamine peab olema lapse jaoks tema käitumise loogiline tagajärg. Kõige humaansem ja tõhusam karistusmeetod on loomulik karistus. Loomulik karistus mõjub iseenesest – laps ise põrkab kokku oma käitumise ebameeldivate tagajärgedega. Sellistel puhkudel peab lapse tähelepanu juhtima põhjuse ja tagajärje seosele. Seejuures pole mõtet last enam täiendavalt karistada.

Allikas: Tšastlivõje roditeli