Õpetaja vastus koolikiusamist kurtnud lapsele: "Ära kitu!"

Eelmisel nädalal rääkis mu poeg mulle ühe loo, mille peale ma pikalt mõtlesin, aga midagi tarka välja mõelda ei osanud. Küsin nüüd Naisteka lugejatelt, millised on teie kogemused sarnase olukorraga.

Lapse klassis käib üks marakratt, kes ei jäta ühtegi võimalust kasutamata, et minu omale äsada. Poeg on mitu korda kurtnud, et koolis on võimatu olla, sest mida ta ka ei teeks, too teine elab sõna otseses mõttes seljas. Näiteks paneb jala taha, torgib pliiatsiga ribidesse, peidab asju ära, võtab telefoni, et lollitada ja nii edasi. Vahetunnis ässitab teised mu poja vastu, nii et keegi teda mängu ei võta. Teised lapsed ka kardavad seda tüüpi nimelt, keegi ei taha tema viha alla sattuda.

Minu esimene nõuanne on alati olnud: räägi õpetajale. Poeg pole varem julgenud midagi öelda, aga eelmisel nädalal, kui kiusamine juba täiesti talumatuks muutus, kurtis ta õpetajale oma muret kohe pärast üht intsidenti, mis toimus õpetaja silme all. Õpetaja vastus oli: "Ära kitu nii palju, saa ise hakkama!" Ning järgmisel hetkel, kui poeg kiusajale vastu hakkas ning järjekordse pliiatsitorke eest raamatuga vastu selga lõi, sai hoopis tema karistada.

Poeg ütles, et ta pole varem õpetajale selle kohta midagi öelnud, sest õpetaja ei näe kunagi, mida see kiusupunn teeb, küll aga märkab ta alati, kui minu poeg talle vastu hakkab ning peab hoopis teda ässitajaks ja õelutsejaks.

Nüüd mõtlen, kuidas edasi käituda. Kas õpetajaga ise rääkima minna? Aga ma ei julge hästi. Kui lapse murele käratati nii vihaselt peale, siis ma olen veendunud, et pärast seda, kui mina õiendama lähen, muutub lapse elu veelgi raskemaks. Mida teie minu asemel teeksite?

Naistekas soovitab lugeda septembri algul avaldatud lugu: Koolipsühholoog annab nõu: mida peaks vanem tegema, kui last koolis narritakse