PÄEVA KOMM: kui rase naine piisavalt tegevust ja tähelepanu ei saa, läheb ta hulluks
Naisteka lugeja, kes tunneb end beebiootuse ajal pisut kõrvalejäetuna, küsis teistelt, kuidas käitusid nende mehed, kui naised lapseootel oli. Kommentaatorid tunnistasid, et eks iga naine tahab ju sel ajal end pisut hoitumana tunda. Samas ei tohi unustada ja igapäevaseid töid ja mehele kõiki kohustusi kaela laduda. Loe, milliseid nõuandeid jagas üks eriti usin ja põhjalik kommenteerija.
“Minu arvates pole ootuses ja lootuses sellest, et elukaaslane ja lapse isa lapseootel naist rohkem hoiab, midagi halba. Rasedusi on erinevaid, on kergemaid ja on raskemaid. Mõni ei saa terve lapseootuse aja vältel arugi, et midagi oleks muutunud, vaid kehakaal tõuseb, teine kannatab kõik need 40 nädalat nõrkuse ja iivelduste käes. Mõni vajab kodutöödel rohkem abi, mõni vähem. Sellest hoolimata on naise hormonaalne tasakaal lapseootuse ajal tavapärasest balansist väljas, ja on täiesti normaalne, et naine soovib see aeg rohkem lähedust, abi ja toetust.
Kui lapseootel naine tahab ja soovib toetust, siis peab ka ta seda saama
Kui sa oled enamuse ajast üksi ja mees on kaugel tööl, on muidugi raske. Ega sa ei eeldagi, et kõik maailma nunnutamised sulle nüüd osaks saavad. Lihtsalt tahaks ju et lähedane (ehk lapse isa) märkaks, mida sa läbi elad. Või koged. Lapse esimene löök seestpoolt või tema esimene aevastus, kuidas sinu jalad on paksud ja rasked ja öösiti krampides, kuidas isegi autost väljatulemine on raske trenn, kuidas selg annab tuld voodis mitmendat kuud külili magades, kuidas kogu mailm on ühtäkki saanud hirmuäratavaks ja ohtlikuks kohaks (st igas kihutavas autos, libedas teeservas jne nähakse ohtu), kuidas tahaks vahel lihtsalt rääkida. Lühikese aja jooksul muutub ka nii palju vastse ema mõttemaailmas: kuidas last kasvatada, kas tulen toime, milliseid mähkmeid osta, kas rahaliselt veab välja, kas ma oskan beebit hoida, milline ta tuleb, kas ta on terve, kuidas ma sünnituse vastu pean jne. Lapse isa peabki rasedale naisele rohkem toeks olema, sest naine elab nii palju uut ja seni võib-olla kogematut läbi, et ta vajab psühholoogiliselt palju tuge. Ja kui lapseootel naine tahab ja soovib toetust, siis peab ka ta seda saama.
Jaga oma mõtteid mehega
Kuna mees on kaugel tööl, võib-olla telefonikõned ei saa minna nii pikaks, siis oleks ehk sulle mugavam, kui sa kirjutaksid talle e-maili oma tegemistest ja tundmistest. Räägid kõik ära. Oma seljavalud, oma isud ja oma meeleolumuutused. Ja selle kuidas toapühkimine võhmale võtab. Ja oma igatsuse mehe järele. Kuidas tahad tema kaisutusi just nüüd. Selgitad, et lapseootus on sind muutnud ehk emotsionaalsemaks ja iga pisike nunnu reklaamgi ajab nutma. Kui ajab. Ma usun, et mees igatseb sind ja kodu sama palju kui sina teda. Eemal tööl olla ei ole samuti eriti kerge.
Teiseks soovitaks koos mehega võtta midagi toredat ette. Ühine pildistamisesessioon mõnes fotostuudios. Võta kaasa oma lähedased sugulased ja sõbrad ja tehke ka vahvaid grupipilte. Minge mehega koos mõnda spaasse, lesige mullivannides ja võta endale jalamassaži, näohooldust, maniküüri-pediküüri (võimalik et pediküürini ise juba ammu mõnda aega ei ulatu).
Saa sõpradega kokku ja suhtle — üksi lähedki ehk omamoodi hulluks
Leia endale mingi vahva hobi — mõni käsitöö tegemine (kudumine, tee ise käsitsi pildialbum või beebiraamat sündivale lapsele, õmble lapsele voodipesu või riideid jne), šoppamine (ka hobi, tõsi et raske, aga osta lapsele juba midagi ette, riideid või mänguasju) või tehke seda koos mehega. Kui sa leiad endale tegevust, siis ehk ei tunne end nii üksikuna.
Teine teema on muidugi see, et võimalik et mehel samuti lasub stress tulevase ilmakodaniku tõttu. Uus elanik vähendab kõigele muule kuluvat aega, suurendab väljaminekuid, võtab uneaega, lisab närvikulu, tõstab stressitaset jne.
Aga kui mõelda, et kas praegu või sel ajal kui laps käes on, töötaks ta kodust eemal, siis soovitan soojalt leppida praegu sellega, et ta praegu on eemal tööl, sest hiljem on palju raskem. Hiljem tunned, et isegi kui lapse isa tund aega päevas tegeleb lapsega ise, on suur asi. Kindlasti tuleb mehega rääkida, alati ei loe elukaaslased mõtteid ja rääkimine on palju tulemuslikum kui hiljem targutamine, et näe, sa ei toetanudki mind.” -VkK
