Passiivsete laste probleem: mida me vanematena valesti teeme ja kas on võimalik olukorda muuta?

 (8)

Passiivsete laste probleem: mida me vanematena valesti teeme ja kas on võimalik olukorda muuta?
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Üritame oma laste jaoks teha kõike. Tahame ju, et neist kasvaksid õnnelikud inimesed. Ja me ei mõista, miks meie pingutused ei anna positiivset tulemust. Lapsed on passiivsed, ei suuda endale eesmärke seada, neil on raskusi eluga kohaneda ning meisse, lapsevanematesse, suhtuvad tarbijalikult. Mida me siis valesti teeme ja kas on võimalik olukorda muuta?

Kasvatuse küsimustes tegutseme sageli ümbruskonna mõjule alludes ning asume käituma „nagu kõik“. Viimastel aastakümnetel on ühiskonna teadvuses kinnistunud mõningad kasvatuslikud trendid, mida vanemad tahes-tahtmata kasutavad. Tunnetame ümbruse survet, meil on ebameeldiv olla vähemuses ja ega ei suudagi alati „vastuvoolu“ astuda.

Tahtis — sai

Kui lapsevanemad olid veel ise lapsed, oli uue nuku või jalgratta saamine tõeline sündmus. Täna on aga lastetoad pungil mänguasju, raamatuid, rõivaid. Aina ostame ja ostame vajalikku ja mittevajalikku, otsekui püüdes kompenseerida seda, millest kunagi ise ilma jäime.

Me ei taha oma lastele midagi keelata. Vanemad, kellel pole just suurt sissetulekut, võiksid ju vabalt öelda: „Meile ei ole see taskukohane“, ning teema oleks suletud. Ent kardetakse vastuseks kuulda: „Aga teistel on, minul mitte“. Nii lastaksegi ennast šantažeerida. Ja lapsed saavad kõik, mida nad tahavad. Tarvitseb vaid küsida.

Loe veel

Seotud lood:

Aastatega harjub laps vanematelt aina rohkem ja rohkem küsima, ainult et „mänguasjad“ lähevad üha kallimaks.

Samas on ütlus: „Tahtis — sai“ igav ja mõttetu. See ei õpeta midagi ega vii mitte kuhugi. Andes lastele kõik korraga, ei õpeta me neid aru saama hierarhiast — mis on tähtsam, mis vähem tähtis, millest võib rahulikult loobuda. Kui soovi ja selle täitmise vahel polegi mingit vahet, peatub areng. Laps ei muutu täiskasvanumaks, tema sisemaailm jääb vaeseks ja primitiivseks. Ta ei ole valmis probleemide ja konfliktidega täidetud täiskasvanu eluks.

Tänapäeval räägivad psühholoogid, sealhulgas ka laste psühholoogid, frustratsioonist. See on seisund, kui inimene ei ole suutnud oma eesmärke saavutada. Laps vajab ka rahuldamatuse kogemist. Ta peab mõistma, et tema tahtmisi ei hakata alati ja kõikide poolt rahuldama. Kui keegi pole talle mitte milleski ära öelnud, kui ta pole kunagi tundnud frustratsiooni, ei arene ta isiksusena.

Varem, rohkem, paremat

Peaaegu et mähkmetes lapse saadame varase arengu stuudiotesse, loeme talle tarku raamatuid, vaatame koos ingliskeelseid multikaid, kuulame klassikalist muusikat. Ja kõigest kaheaastane laps loeb juba, kolmene arvutab, viieaastane lobiseb inglise keeles. Meile on aga ikka veel vähe: me ajame neid aina edasi, ilma peatusteta. Me ei anna lastele võimalust järk-järgult küpseda. Anname neile täiskasvanulikke ülesandeid, sunnime liiga vara täisealiseks saama. Täidame nende elu sündmustega, mida nad ei suuda veel mõtestadagi.

Edasi tuleb kool. Suhtume kooliprogrammi kui vundamenti, mida peab kindlasti „täiendama ja laiendama“. Lisama peab ju veel võõrkeeled, spordi, muusika, tantsu ja joonistamise. Lapse päevaplaanis pole olemas sellist mõistet nagu vaba aeg. Ei mingit tänavatel kondamist koos klassikaaslastega, ei mingeid spontaanseid kinoskäike ega küllaminekuid, ei mingeid „lihtsalt mängimisi“ hoovis. Kogu päev on minuti pealt täis kohustuslikke tegevusi. Ja kui laps hakkab vastu, siis tuleb talle kindlasti selgitada, kui palju on temasse investeeritud.

Jah, ka see on õige, sest üritame täna ära arvata, mis tal homme vaja läheb ning kardame nii väga, et äkki jääb ikkagi millestki puudu. Sageli valime just selliseid tegevusi, millega teisedki tegelevad. „Naabripoiss õpib juba kaks aastat teist keelt lisaks. Tähendab, ka meie omal on tarvis …“ Suur osa on ka vanemlikel ambitsioonidel. Latt tõstetakse armutult lapse võimetest kõrgemale. Sisendatakse, et ta peab igal pool ja alati esimene olema, et tal pole mingit õigust teiseks või kolmandaks jääda.

Kui lapsele pole looduse poolt kaasa antud vajalikku energiat, võimeid või lihtsalt tahtmist jõuda vanemate poolt nõutud kõrgustesse, siis asub ta täitma talle peale sunnitud „programmi“ vanemate pideva surve all. Selle kõige tulemusel tekib lapsel terve hulk komplekse ja psühholoogilisi probleeme.

Lühikese lõa otsas

Mure laste pärast on haaranud kõikvõimalikke sotsiaalseid kihte. Briti teadlased kinnitavad, et vanemate käitumine on muutunud üheainsa põlvkonna jooksul. Tegevused, mida 1970ndatel peeti paranoilisteks (3.klassi õpilase kooli viimine, õues mängimise keelamine jms), on täna normaalne ning vastutustundlike vanemate tunnus.

Mida enam mõtleme potentsiaalsetele ohtudele, seda rohkem muretseme. On suur risk anda lapsele vabadus, lubada tal olla iseseisev. Nii jälgime igat ta sammu: ümberringi on ju nii palju ohtusid. Me kardame neid, tähendab, ka laps peab kartma. Kui ta aga ei karda, tähendab, ta ei näe ohtusid. Seda enam on tarvis teda kaitsta.

Olles mures laste ohutuse pärast, võtame neilt sõltumatuse, võimaluse riskida ning avastada midagi uut. Sellised hüperhoolitsevad vanemad näevad oma lapsi nõrkade ja haavatavatena. See aga tähendab, et nad vajavad kaitset.

Hüperhoolitsusele reageerimine sõltub paljuski lapse temperamendist ning tema närvisüsteemi vastuvõtlikkusest. Üks laps hakkab kõike kartma, ei usalda kedagi ning temast saab lõpuks neurootik. Teine ei pane üldse tähele, mis ümberringi toimub, kolmas muutub agressiivseks ning üritab rünnata juba ennetavalt. Neljas aga demonstreerib kõige lihtsamateski argiasjades täielikku abitust.

Seega, mida rangem kontroll, seda saatuslikum on selle mõju lapse psüühikale. Ise seda tahtmata provotseerime ärevushäireid, millised on kõige levinumaks laste psühhopatoloogia ilminguteks.

Mida teha?

Kirjeldatud vanemlikud trendid on võimas ühiskondlik vool, kuhu vanemad satuvad ning kust on keeruline välja pääseda. Ent siiski tuleks püüda.

Alustuseks tuleb endale teadvustada, mida me valesti teeme ja kuidas see meie lastele mõjub. On raske näha olukorda tervikuna, kui oleme selle sees. Siin võiks mõtteliselt distantseeruda ning üritada toimuvale distantsilt vaadata. Seejärel aga tuleb keskenduda mitte ainult sellele, mida tuleks teha, vaid ka sellele, mida ei tohiks, millest oleks vaja loobuda. Tuleb õppida negatiivsele vastu seisma, sealhulgas ka ümbruskonna kohati lausa hukutavale mõjule meie lastele.

Oleme jõuetud muutma ühiskonda, ent täiesti võimelised välja töötama „individuaalse kaitse vahendeid“. Perest peab saama koht, kus laps saab realiseerida oma põhilised vajadused, kus ta saab hoolitsust, mõistmist, soojust, tähelepanu, tingimusteta armastust, ohutustunnet ja vabadust.

Allikas: Psihhologija, juuli-august 2017

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare