Pidin endale kindlaks jääma, sest ta raius nii tugevalt oma seisukohta, ei andnud mitte mingit võimalust asja arutada.

Ei soovita mitte ühelgi naisel last valmis salaja teha. Ma arvasin ka, et lihtsalt jonnib, et küll mõttega ära harjub. Vanust juba on ja kõikidel sõpradel ka lapsed. Meil oli hea suhe, klappisime hästi. Ta saab kõikide lastega hästi läbi, lapsed meeldivad ja tema meeldib ka lastele.

Nüüd ma siis olen siin, mees arvatavasti vihkab mind. Vaevu räägime omavahel, vahekorras pole juba mitu kuud olnud. Ulun salaja iga päev. Ei ahista teda, pigem just annan talle distantsi. Nii kylm. Väljas küll käime koos ja lapsemõttega on ka harjunud. Üldiselt käitub ta viisakalt minuga.

Ei soovita mitte ühelegi naisele rasedaks jääda ilma mehe soove arvestamata!

Kas kellelgi on kogemusi, kas pärast sünnitust võib asi muutuda? Kas suhe võib uuesti hakata toimima? Igatsen nii väga tema puudutust, kallistust.

Nii nii raske on...