PIHTIMUS: Minu suurim soov täitus kahekordselt

 (13)
Mõmmid
Foto: Andres Putting

Tiinal (48) oli olemas kõik, et olla õnnelik: töö, sõbrad, mees, oma maja. Pisiperega polnud saatus neid aga õnnistanud — arstid olid ta tunnistanud viljatuks. Kuid nagu öeldakse, kui ikka midagi väga tahta, pole miski võimatu, ning uskuge või mitte, teie soovid võivad mõnikord lausa kahekordselt täituda.

“Kõik sai alguse 2002. aastal. Olime Teeduga selleks ajaks koos elanud juba 14 aastat, kuid lapsi meil ei olnud. Oma töö olid teinud läbipõetud põletikud, mis olid mu munasarjad läbimatuks muutnud. Ei aidanud ka munasarjade läbipuhumise operatsioon ega kunstlik viljastamine, mida sel ajal veel Eestis ei tehtudki. Selle tarbeks tuli sõita Soome, kuid ega sealsedki arstid kõikvõimsad pole. Olime muidugi arvestanud, et esimesel korral ei pruugi protseduur õnnestuda, kuid nagu ikka saab mõistus olukorrast aru, aga tunded tõrguvad vastu. Ebaõnnestunud viljastamine oli suur tagasilöök, tundsin end läbipõlenuna. Nutsin ööd ja päevad. Kõigest hoolimata otsustasime asja korrata — selleks ajaks oli see võimalus juba ka Eestis olemas –, aga jällegi… tulemust ei miskit.

Ühel hetkel tundsin, et ei jaksa enam ei füüsiliselt ega psüühiliselt ühtki kunstliku viljastamise protseduuri ette võtta. Olin juba käega löömas, kui ühel õhtul emaga maailmaasju arutades jõudsime järeldusele, et tegelikult peame olema õnnelikud olemasoleva üle ja võimaluse korral teisigi aitama. Mõelda vaid, kui palju lapsi kodu vajavad — miks mitte siis seda neile pakkuda? Hakkasingi oma peas adopteerimise mõtet mõlgutama. Ootasin aga, et Teet ise selle jutu algataks.
Olime Teeduga aastakese oma uues majas elanud, tööl läks hästi, sai reisitud, elatud teineteisele ja pealtnäha polnud meie elul miskit viga. Tundub, et hellust ja armastust jäi lausa suure kapaga üle, sest ühel päeval Teet selle jutuga minu juurde tuligi.

Adopteerimise puhul on oluline teada, et teie ei vali endale n-ö poeriiulilt last, vaid lapsele otsitakse vanemaid ja teie võite hea õnne korral väljavalituks osutuda. Tundub aga, et õnne meil jagus. Tulevastel vanematel on õigus märkida ankeedile lapse eelistatav vanus ja sugu. Meie olime valmis ka kõige pisema vastsündinu oma hoole alla võtma, kuid lapse soo jätsime märkimata. Mõtlesime, las jääda miskit ka saatuse hoolde! Teadsin juba oma kogemustest, et kõike siin elus pole võimalik saada ega ette määrata, tuleb vaid oma soovid kõige vägevamale edastada, küll tema siis juba õigel ajal need ka täidab.

Alustasime paberimajandusega. Psühhiaatriahaigla, psühholoogid, sotsiaalamet — kõik tähtsad institutsioonid tunnistasid meid sobilikeks vanemate kandidaatideks. Hingasime kergendatult, oli tore saada iseendalegi kinnitust, et kõigest hoolimata olime täie mõistuse juures. Algas ootusaeg.
Mu keha ja figuur olid küll endised, kuid mu hinges oli ärevus ja ka hirm tuleviku ees. Selles mõttes polegi vahet, kas kannad rasedust kehas või peas. Paljude sõnul olingi justkui “peast rase” — ooteajaga käisid kaasas ootamatud ärevushood, tujutsemised jms. Ja uskuge või mitte, üheksa kuu pärast saime kutse tulla Mustamäe väikelastekodusse üht kümnekuust tüdrukut vaatama. Hetk, mis veel mõne aja eest oli tundunud kauge tulevikuna, oligi käes. Hetk, mis ka loomuliku raseduse puhul jõuab sageli kätte just siis, kui seda kõige vähem ootate.

Novembri Marie Claire'is:
Carmen Kass, maailma tuntuim eestlanna
Tagasihoidlikkus pole voorus
Seks: mehed valivad
Kohtume meeleheitel koduperenaistega
Butiigid: 100 supershikki moeideed
Kuldsed parfüümid

Seal me siis seisime ja meie ees vaibakesel oli kaheksa umbes 9-10 kuu vanust last. Seitse poissi ja üks tüdruk — meie tüdruk! See väike tüdruk pidi juba üheksakuuselt võitlema oma koha eest päikese all. Justkui väike samurai keset lahinguvälja roomas ta kiiresti beebipoiste eest, kes aeg-ajalt oma kohmakate liigutustega teineteisele haiget kippusid tegema. Ta pidi lootma ainult iseendale, sest ka kõige parema tahtmise juures ei jõudnud sealsed tublid hoidjatädid kõigile korraga tähelepanu pöörata. Sel hetkel, kui ta sülle võtsin, tundsin, et tahan sellele lapsele anda kõik, mis mul on.

Loe veel

Tagasiteel koju olime Teeduga vaiksed, kumbki oli oma mõtetes. Ma ei saanud kuidagi peast äsja nähtud pilti. Juba mõni hetk pärast lastekodust lahkumist oli mul kange soov auto tagasi pöörata ja MINU TÜDRUK endaga kaasa võtta. See üksildus, see vähene hellus, millega need väiksed ilmakodanikud peavad hakkama saama, tegi hirmsasti haiget. Ühtäkki muutusid kõik argimured nii tühisteks ja ma tundsin häbi selle ees, kuidas olin mõnikord tujutsenud, kui Teet mind üksi jättis ning oma asjaajamistele tõttas. Meie olime sel päeval oma otsuse teinud, kuid otsuse pidi tegema ka kohus.

Sel vahepealsel ajal püüdsime Liisuga olla koos nii palju, kui meile võimalust anti. Nädalavahetused olid õnneks meie kõigi kolme päralt. Tuba, mis kohe algul oli mõeldud lastetoaks, seisis tühjana, justkui oodates seda õiget hetke. Siin see hetk siis oli. Seisime Liisuga keset tuba ja uurisime ümbrust. “Ole mureta, siin saab kõik olema nii, nagu sina soovid, sellest saab sinu tuba,” ütlesin talle. Meie suure toa tugitoolidest sai Liisu endale esimese magamisaseme. Kui ma teda seal lõunauinakule sättisin, vaatas Liisu mulle sügavalt silma ja lausus pudikeeles oma ainsa sõna — “aitäh”, justkui tänades mind selle eest, et ta koju olin toonud. Pisarad voolasid, ma ei suutnud ennast kuidagi vaos hoida ja nii me siis teineteisest kõvasti kinni hoides uinusimegi. Sel hetkel tundsin, et teen kõik selleks, et meie kodu oleks juba mõne aja pärast meie ühine kodu, kus on hea olla nii päeval kui ka öösel.

Aga neid öid, mil me Liisuga aknal olime ja maailmasju arutasime, jagus terveks aastaks. Kui palju olid need nutuhood tingitud Liisu minevikust, kui palju tema eripärast, ei oska ma öelda. Igal juhul pidi see väike tüdruk enne meie perre tulekut nii mõnigi kord oma päevi ja öid naabrite juures veetma, kuni emme talle järele tuli. Ehk olid need vaid halvad unenäod, mis teda kimbutasid. Magamata öid aitas leevendada aknast paistev metsatukk, mis oma vaikses lehesahinas öösiti lugusid jutustas. Nii me siis öisel aknal seisime ja kujutasime ette, kuidas kõik juba metsas tuduvad, puud ja põõsad neile tuulevarju pakuvad ning kuu taevas öötulukese eest on. Loomade-lindude tudujutud olid parimaks unerohuks, mis aitasid väiksel Liisul unustada ja leevendada ema juurest lahkumist ning uue olukorraga leppimist.

Just siis, kui tundsime, et raskeim aeg on möödas, ootas meid uus väljakutse, olime taas kord saamas lapsevanemateks, seekord palju väiksemale tüdrukule.

Oli 2003. aasta 5. jaanuar, kui keset liiklust autoroolis olles helises mu telefon. Helistajaks oli Lea Möll hoolekandest, naine, kellega olime aastaid tagasi kohtunud. Nimelt oli meie väikesele Liisule, kes selleks ajaks oli juba kaheaastane, sündinud väike õde. Naine, kes kõigest aasta varem jäi ilma oma vanemlikest õigustest, oli seekord vabatahtlikult valmis loobuma oma vastsündinust. Minu jaoks oli uudis kui ootamatust rasedusest teadasaamine, mida ma ei osanud ka kõige parema stsenaariumi juures ette näha. Võttis ju Liisu perretulek meil Teeduga aega 14 aastat. Rõõmust segasena helistasin kohe Teedule ja ütlesin, et me saame veel ühe lapse!
Ärevus hinges, jõudsin Mustame väikelastekodusse seekord Teedust veidi varem. Mind võttis vastu sama maja, samad inimesed, kuid teine tuba — vastsündinute tuba. Ruum oli täis pisikesi magamisasemeid. Tundus uskumatu, et need umbes 10 päeva kuni 2 kuu vanused lapsed on kõik siia ilma üksinda jätnud elu hammasrataste vahele jäänud emad. Polnud minu asi neid hukka mõista, sest nende naiste õnnetus oli ju tegelikult minu õnn. Kuid ausalt öeldes polnud mul sel hetkel tahtmiski mõelda nende õnnetute naiste peale, kes oma eludega polnud hakkama saanud. Minu ainus mõte oli see, kuidas saaksin selle vähese ajaga pakkuda neile hellust, mida tahes tahtmata väikelastekodus vajaka jääb.

Nii ma siis seal istusin, käed jalad sõna otseses mõttes tegevust täis. Ellit süles hoides jagasin samal ajal oma sõrmi teiste beebide vahel. Nad hoidsid mu sõrmedest kinni nii tugevalt, nagu oleksin neile ainus päästerõngas selles elus. Südantlõhestavast vaatepildist hoolimata olin justkui emalõvi ja püüdsin kõigest väest anda endast parim, mis mul sel hetkel pakkuda oli, andmata hetkekski alla emotsioonidele. Rakendasin töösse ka jalad, millega kiigutasin beebihälle.
Olin seesmiselt palju rahulikum kui aasta tagasi esmakohtumisel Liisuga. Teedu saabudes hoidsin Ellit süles ja ta kinkis meile nii laia naeratuse, milleks üks väike hambutu beebi üldse võimeline on. See hetk tõi meile kõigile naeratuse suule ja tundsime, et sellest tüdrukust saab meie teine rõõmurull.

Soov saada lapsi, mis veel mõni aeg tagasi tundus ilmvõimatu, oli täitunud, ja kõige tipuks lausa kahekordselt! Olime õnnelikud ega osanud midagi muud soovida. Kui vaid see õnnetu naine, kes pidi hüvasti jätma oma kahe lapsega, leiaks endas jõudu elus edasi minna ja suudaks iseendaga rahujalale saada. Olen kindel, et otsus loobuda oma lastest ei ole kerge kellelegi, olgu põhjus milline tahes.

Praeguseks on Liisu juba üheksa-aastane ja käib 3. klassis. Elli on seitsmeaastane ning temal algas esimene kooliaasta. Olen kuulnud, et ka loomulikul teel saadud ühe pere lapsed võivad iseloomult olla täielikud vastandid — nii on see meilgi. Üks on kahe jalaga maa peal seisev, praktiline ja kõike analüüsiv, teine aga unistustes rändav ning omaenda mustreid loov vahva elukunstnik. Loomulikult on omaette teema see, kui palju mõjutab lapse äravõtmine bioloogiliselt vanemalt tema minapilti ja toimetulekuvõimet, kuid olgem ausad, ahvikannatust on vaja kõikidel vanematel, olenemata lapsesaamise viisist. Usun, et laps on kink, olgu ta siis kogemata või teadlikult saadud.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare