Põhjalik analüüs: miks laps ei leia sõpru ja kuidas teda aidata?

Kuhu iganes Martin ka ei läheks, lõpeb kõik ühtemoodi — solvumise ja pisaratega. Koolis tal sõpru ei ole, kõik lapsed on koondunud gruppidesse, tema aga on üksi. Kõikvõimalikes ringides, kuhu vanemad on teda üritanud panna, kaebavad pedagoogid: poiss ei oska suhelda, narrib teisi ja kakleb. On tekkinud mingisugune kinnine ring…

Kui laps ei ole suutnud sulanduda kooli kollektiivi, võib see olla halb juhus või ebameeldiv juhuste kokkusattumine: pedagoog suhtub temasse eelarvamusega, suurim huligaan on leidnud ohvri või veel midagi taolist. Täiesti võimalik, et aja jooksul loksub suhtlemine iseenesest paika. Kui aga üks ja seesama probleem tekib igal pool, kuhu poiss ka ei läheks, kui sõpru ei ole ja ei ole kunagi olnudki, siis tuleb midagi ette võtta.

„Nad kiusavad mind“

Ilmselt narritakse teda kollektiivis. Võib-olla lihtsalt niisama. Võib aga olla, et valitakse välja mingi omadus: punapea, liiga kõhn (liiga paks), prillidega, naljaka perekonnanimega või ebatavalise eesnimega.

Mida teha? On üks hea uudis: ükskõik milline eripära ei saa olla iseenesest narrimise põhjus. Sihikindlalt narritakse neid, kes sellele reageerivad. Üks rehmab käega, kuuldes sõna „prillipapa“ — mõtle midagi põnevamat välja. Teine punastab, puhkeb nutma või hakkab kiusajat taga ajama. Kumba siis nendest kahest narritakse pidevalt?

Seleta oma lapsele, et narrijad on ebakindlad inimesed, kes iseendas pidevalt kahtlevad . Nad narrivad sellepärast, et saaksid tunnetada enda tähtsust või siis juhtida tähelepanu enda puudustest kõrvale. Õpeta teda rahulikult reageerima kiusaja etteastetele. Näiteks võib lugeda sajani (no kasvõi kahekümneni), üritada mõtteis kiusaja pähe passitada naljakaid kübaraid või vastata umbes nii: „Sa naerad, mul on hea meel, et sul on nii naljakas“ või lihtsalt astuda minema.

„Palun, ole minu sõber“

Vahel on lapsed nõus kõige ebameeldivamate rollidega mängus, et ainult nendega mängitaks. Nad täidavad kõiki neile antud ülesandeid ning meelitavad teisi lapsi mänguasjade ja maiustustega.

Mida teha? Sel kombel käituvad väga madala enesehinnanguga lapsed. Neile tundub, et lihtsalt niisama ei hakka nendega mitte keegi sõbrustama. Aita lapsel leida eneseusku. Kiida teda, märgi ära ta edusammud ja kõik tugevamad küljed. Räägi talle, et sõprade puudumine ei tähenda veel, et tema on „halb“. Ta pole lihtsalt veel sobivaid lapsi kohanud. Ja ka üksi võib millegi huvitavaga tegeleda — ehitada liivalossi või palli rõngasse visata. Niipea, kui ta enam ei karda üksindust ega haaku iga potentsiaalse sõbra külge, paranevad ta suhted ka oma eakaaslastega.

„Aga nad saavad mu käest!“

Laps kisub teistelt mänguasju käest ära, karjub: „Jätke mind rahule!“ ja tahab kõigest hingest kakelda. Ema kuuleb alatasa: „Kui tige ja kohutav laps!“ Too aga tahab tähelepanu endale tõmmata, ainult ei tea, kuidas seda teha. Eriti selgelt väljendub see koolieelikutel. Lapsed ehitavad liivalossi, teda aga kampa ei võeta. Mida siis ette võtta? Võib ju minna ja oma abi ikkagi pakkuda. Aga võib ka kõik segi ajada, siis pannakse juba kindlasti tähele.

Mida teha? Anna lapsele nõu, kuidas ta saaks teiste lastega hoovis kokkuleppele jõuda. Võiks minna ja paluda viisakalt ennast mängu võtta. Samas ei tohi kohe asuda oma reegleid peale suruma. Kui öeldakse ära, siis ei tohi segada ega manguda, sellega ei võida midagi. Parem on lihtsalt eemale minna ja tegeleda millegi muuga. Võib ka lapsele mänguasju kaasa anda, et oleks põhjust tutvuse sõlmimiseks.

„Ma ei saa nendest aru ja nemad ei saa ka minust aru“

Ta justkui ei kakle ning üritab sõbrustada, ometi ei tule sellest midagi välja. Selliste kohta öeldakse: ei sulandu laste kollektiivi. Põhjus on selles, et mitte kõikidel lastel ei ole ühtemoodi arenenud nn sotsiaalne intellekt. Ühed leiavad kohe õiged sõnad ja tunnetavad sõnatuid signaale. Teised lapsed aga ei tunneta alati teiste huvi või antipaatiat, ega oska seda ka ise väljendada. Eriti raske on lastel, kellel jääb empaatiatundest puudu. Või siis „kasvuhoone“ lastel, kes ei käi lasteaias ega mängi hoovis. Nad suhtlevad suurepäraselt armastavate vanemate, sugulaste ja perekonnatuttavatega. Eakaaslastega aga peaaegu üldse mitte.

Mida teha? Näib kummaline, ent peab hakkama õpetama. Tuleb selgitada, kuidas õigesti tutvust sobitada ning juttu ajada, abi paluda ja aidata. Ära anna lapsele valmislahendusi, vaid anna kätte suunad: „Mida võiks hoovis teistele lastele öelda? Kuidas teretada? Kuidas mänge välja pakkuda?“… Seleta, milliste tunnuste järgi võib aru saada, kas inimene tahab või ei taha sõbrustada.

Kui laps hakkas kellegagi sõbrustama, võiks sõbra külla kutsuda. Kahekesi on lihtsam ja kergem suhelda kui seltskonnas. Mida rohkem on kontakte eakaaslastega, seda rohkem on võimalusi eduks. Vahel juhtub, et lapsele meeldib sõbrustada veidi vanemate või veidi nooremate lastega. Las ta valib just need oma sõpradeks, keda soovib.

Kuni kaheaastasele lapsele piisab ema ja isa „sõprusest“

2-3

Selles eas ilmneb juba vajadus eakaaslastega suhelda. Mudilasi tõmbab üksteise poole. Ometi mänguasju nad omavahel jagada ei soovi — omanditunne ja egotsentrilisus on valdavad. Lapsed mängivad kõrvuti, mitte koos. See pole veel sõprus, vaid alles selle alge.

3-4

Lemmikmänguasi teise mudilase käes ei tekita enam hirmu sellest igaveseks ilma jääda. Lapsed jagavad omavahel meelsasti mänguasju ning omandavad ühiseid mänge. Sõber on igasugune heatahtlik laps, kellega on mõned korrad mängitud.

5-7

Tekivad teadvustatud sõbrasuhted. Sõpru valitakse ning neid eelistatakse teistele lastele. Seejuures tüdrukud sõbrustavad enamasti tüdrukutega, poisid — poistega. Tekivad „parimad sõbrad igaveseks“, eriti selgelt väljendub see tüdrukute puhul.

8-10

Nooremas koolieas areneb oskus sõbrustada, mõista teineteist ja abistada. Tekivad ühised huvid, saladused ning soov veeta koos sõbraga võimalikult palju aega.

11 ja vanemad

Sõbrad muutuvad nüüd kõige tähtsamateks inimesteks lapse elus. Nende seisukohtadega arvestatakse sageli rohkem kui vanemate omadega. Tüdrukute sõprus kipub olema sentimentaalne — tõotustega, kallistuste ja musitamisega kohtumisel. Lähedaste hingesugulaste puudumine kurvastab teismelist ning riid sõbraga võib muutuda lausa tragöödiaks.

Allikas: Dobrõje Sovetõ, august 2016