Põhjalik õpetus: mida teha ja kuidas käituda, et su laps saaks iseseisvaks ja õpiks ise otsuseid vastu võtma


Põhjalik õpetus: mida teha ja kuidas käituda, et su laps saaks iseseisvaks ja õpiks ise otsuseid vastu võtma
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

„Mu tütar on juba 20. Ometi ei suuda ta üldse iseseisev olla. Olen nii mures. Eile käisime dekanaadis...“ Lapsel on raskusi iseseisvumisega ja ema aitab teda kõiges. Kas on olemas seos iseseisvusetu tütre ja kõike kontrolliva ema vahel? Ilmselt küll. Ning kõik saab alguse nagu ikka lapsepõlvest.

Vastutuse üleandmine

Lapsuke sünnib täiesti abituna ning esialgu otsustavad tema eest vanemad. Nüüd aga asub pisike roomama, rääkima ja hüüab: „Ma ise!“ Just sellel hetkel tuleb julgeda ning lubada tal väikseid otsuseid ise vastu võtta. Loomulikult peab tema kõrval olema, jälgima ja kaitsma. Samas tuleks usaldada ta uudishimu ning tärkavat iseseisvust. Tuleb hakata üle andma vastutust lapse eest tema enda kätesse. Tasapisi, ent siiski. See võib osutuda raskeks. Ometi on see lapsele täiskasvanuks saamise teel eluliselt vajalik.

Kui laps õpib iseseisvalt sööma, on kõik ümberringi määritud. Jah, vanematel on lihtsam teda ise sööta. Ent siis ei hakka tööle oluline oskus, mis aitab lusikal suhu sattuda. Lapsed võtavad suure rõõmuga osa toidu valmistamisest. Nad mätsivad pirukaid, lõikavad salatit… Pärast seda on küll ilmselt tarvis suurpuhastust teha, kuid lapsele jääb arusaam, et ta sai hakkama ning ta on uhke oma saavutuste üle. Hiljem oskab teismeline valmistada endale toitu, mis on võileivast keerulisem, ning ühel kenal päeval valmistab vanematele õhtusöögi.

Seotud lood:

On suur risk saata laps üksinda kooli. Ometi tuleb seda teha. Vaid siis omandab ta oskuse õiges kohas teed ületada ning hakkab linnas orienteeruma.

Lähima arengu tsoon

Laste ja vanemate vahel on alati olemas ala, mida võib nimetada vaidlusaluseks territooriumiks. Alguses kuulub see täiskasvanutele, seejärel jagatakse seda lastega ning vaid siis, kui täiskasvanu taandub, saab selle täielikuks valitsejaks laps. Vastavalt kasvule sellel territooriumil arenevad ka mitmesugused sündmused. Selleks võib olla 3-aastase söömine, 8-aastase tundideks valmistumine, 13-aastase päevarežiim … Mõte on selles, et laps on peaaegu valmis, ta vajab vaid veidi abi ning ühist treenimist. Seejärel on uus oskus omandatud.

Vaid siis, kui vanemad taanduvad, omandab laps uue territooriumi ning võtab enda peale vastutuse. Kui aga näiteks täiskasvanud jätkavad kontrollimist, kuidas ta valmistab oma õppetükke, siis puudub lapsel vajadus ise otsustada oma õppimise üle. Ta ei istu õpikute taha, sest on veendunud, et ema tuletab talle seda kindlasti meelde.

Mina tean paremini

Isade ja emade meelest on täiesti loomulik otsustada, millega nende laps peab tegelema, millistest ringidest osa võtma, millises koolis õppima, kellega sõbrustama. Ja mis kõige tähtsam — kellega ei tohi sõbrustada. Hiljem lisandub sinna ritta elukutse valik ning veelgi hiljem elukaaslase valik. Jah, laps puutub tõesti kokku paljude vastutusrikaste ja keeruliste otsustega. Ning me mõistame, kuidas igaüks neist mõjutab tema edaspidist elu. Tahaks ju nii väga aidata, ette öelda, suunata, otsustada, sundida, keelata. Kategooriliselt keelata, isegi haigestuda, kui ta ei kuula sõna…

Aga ei tohi, õigemini ei tasu! Parem usaldada ja riskida, anda talle võimalus võita ja eksida. Las saab muhkusid, vahel päris valusaid. Loomulikult tuleb lapse vanust arvestada. Võiks ju väikese teise tuppa lubada, las tirib ise sukkpüksid valepidi jalga või paneb maikuus oma lemmikkäpikud kätte.

Kaks stsenaariumit

Mingil hetkel tahab pesamuna oma tuba ümber tõsta. Ühel heal päeval avastad seintel kohutavad plakatid, kuuled metsikut muusikat. Äkki on tütre ilusad pruunid juuksed mürkrohelised, poja kõrva on aga siginenud mingi metallist monstrum. Lapsed vallutavad territooriumit, vanemad aga peavad väärikalt neile võitlusvälja loovutama.

Kui peres valitseb sõbralik kliima, kaovad need ekstreemsed tegevused kiiresti minevikku. Selle eest säilib noorukil usalduslik suhe oma vanematega, tal on iseseisva valiku hinnaline kogemus. See aitab lapsel endal keelduda ebameeldivatest olukordadest, kuna ta on nendest välja kasvanud. Siin on vanemate jaoks oluline, et nad ei reageeriks üle, ei mõistaks hukka ega pööraks lapsele selga. Tuleb olla lihtsalt kõrval, jääda oma lapsega ühendusse.

Loe veel

Juhtub ka nii, et laps kasvab, ent ei tõstagi mässu, jääb sõnakuulelikuks, pöördub vanemate poole abi saamiseks, peab nendega nõu — te arvate, et otsustate kõik „koos“. Vanemad on tavaliselt sellise sündmuste arenguga rahul. Arvavad, et on õnn, kui nende lapsel on õnnestunud vältida üleminekuea kriisi. Hiljem aga selgub, et noor inimene pole õppinud otsuseid vastu võtma ega valikuid tegema. Ta on jäänud passiivseks. Täiskasvanud peavad õigeaegselt andma lapsele rohkem vastutust ja iseseisvust. Tuleb sellelt vaidlusaluselt territooriumilt taanduda ja oodata kannatlikult, kuni laps selle omandab ning endale võtab.

Aeglane taganemine

Vastutuse üle andmine on protsess. Täiusliku hetke ootamine ei õnnestu ning ühel päeval tuleb laps ikkagi lahti lasta. Kui seda protsessi ei käivitatud lapsepõlves, siis tekib alatasa tunne, et praegu pole veel aeg, et see konkreetne lapsuke pole veel nii palju kasvanud ning vajab kontrolli ka veel 18-aastasena, ja siis veel 25- ja ka 40-aastasena.

Siin valitseb kindel vastastikune seos. Laps ei saagi täiskasvanuks, kuni ootab kaitset, mis ignoreerib ja tapab ta iseseisvumist.

Vanemate jaoks tekib tunnete ja mälestuste pinnal keeruline olukord. Võib avastada mingi varjatud vastuolu „minu lapse“ ja „täiskasvanud inimese“ vahel. Meie pisike lihtsalt ei saa muutuda täiskasvanuks. Me ju ometi mäletame seda abitut väiksekest, piima ja tema naha lõhna, mis täitis meid lõputu õrnuse ja vastutustundega. Minu laps vajab mind, ta lihtsalt hukkub ilma minuta! Kuidas siis ühendada need liigutavad mälestused täiskasvanud inimesega? Kuidas teadvustada endale, et ta on tark ja iseseisev täiskasvanud … laps? Minu täiskasvanud poeg, minu täiskasvanud tütar. Neil on oma, vanematele mitte täiesti mõistetav, ent huvitav elu. On sfääre, kus lapsed tulevad meist paremini toime, ning meie küsime nendelt nõu ja abi.

Kõige tähtsam on aga, et me usaldame ja lihtsalt armastame neid.

Allikas: Psihhologija, september-oktoober 2016

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare