“Eeskätt sõltub see naisest, tema õnne- ning turvatundest koos isaks valitud mehega. Üksikutel või suhtes end ebakindlalt tundvatel naistel sünnib rohkem tüdrukuid, turvalises suhtes naistel aga poisse. See teooria pidavat paika umbes 80% juhtudest tema endagi praksises.

Lahti seletas ta selle teooria tausta nii: emal on tüdrukule oma geene lihtsam edasi anda, tüdrukut saada on naisel pisut parem, sest tüdrukud elavad nö “ohtutumat” elu, samuti on tüdruku puhul kindlam ka geenide edasikandumine. Iga enam-vähem terve ja normaalne neiu leiab elu jooksul kasvõi mingiks perioodiks omale kaaslase, kellega kindlustada järgmine põlvkond.

Poisiga nii minna ei pruugi — nad elavad “ohtlikumat” elu, sest riskivad rohkem, võib alata sõda, nende töövaldkonnad on raskemad jne. Samuti, kuna ühiskonnas üldjoontes on mehi rohkem kui naisi, ei pruugi iga mees omale elu jooksul ühtki kaaslast leida ning geneetiline pärand jääb edasi andmata.

Teiseks kinnitavad seda teooriat ka sõjad. On tehtud statistikat, mille kohaselt sõja ajal sünnib rohkem tüdrukuid, aga sõjajärgselt rohkem poisse. On arvatud, et viimane on seotud sellega, et kuna sõjas saab nii palju mehi surma, siis inimkond hakkab instinktiivselt neid hiljem kiiresti taastootma, aga seda võib seletada ka tollesama n-ö naise sisemise valikuga — sõjajärgselt on neil elus rohkem kindlustunnet, kriisiaeg on möödas, on lootust, et pere ja mees jäävad püsima ja toetama ning just seetõttu sünnib siis rohkem poisse.

Selle üle tasub mõtiskleda ja oma tõeiva on kindlasti siingi olemas.