Popitav pubekas karistuseks tööle!

Hiljuti oli ühes uudistesaates küsimus: “Kas õpetajatele peaks andma rohkem õigust lapsi karistada?” Meil on ka sõpradega sellest juttu olnud. Oma aja lollused tehtud ja tagantjärele kahetsetud ja järele mõeldud.

Ja mõeldud ka seda, mis siis tänapäeval lastele mõjuks. Praegusel ajal, kui laps koolis ei käi ja poppi teeb, saavad trahvi vanemad. Laps paremal juhul saab vanematelt noomida, kuid kui asi juba niikaugel on, et puudumised otsaga politseisse jõudnud, ei hakka lapsevanema hammas enam puberteetikule peale. Noomimise peale saadetakse ema-isa sügavale sinna, kus päike ei paista, ja joostakse kõigele lisaks veel kodunt minema.

Sellise käitumiseni jõudnud laste vanemad on juba abitus seisus ega tea enamasti isegi, mida ette võtta. Kogu meeleheitele lisaks, mistekkinud lapse haridusele mõtlemisest ja muudestprobleemidest, saadetakse koju veel trahvikviitung, mille ema-isa peavad keskmistes peredes ikkagi söögirahast välja pigistama.

Veel hullem on see, et need trahvid ju last ennast ei puuduta. Või mis laps ta enam on, kui ta juba poppi teeb. Julgeksin öelda, et selleks ajaks on see laps juba lapseeast väljas ja pubekas valmis.

Taskurahadest on see pubekas tõenäoliselt nagunii juba ilma, kui neid üldse oli. Väljas käimise keeldu tõenäoliselt ei kuula. Vanematele tehtavatest trahvidest ta kohe kindlasti ei hooli — vanemad maksavad ju, mitte tema.

Mis siis on see, mis sellistele veel mõjuks?

Mina ütlen küsimuse peale anda õpetajatele rohkem õigust lapsi karistada “Jah!”. Muidugi ma ei räägi mõnitamisest, alandamisest, füüsilisest karistamisest, peale tunde jätmisest ega millestki taolisest. Ma räägin ühiskondlikult kasulikust tööst. Anda koolidele võimalus seda kohustust rakendada koostöös politsei ja õigussüsteemiga.

Ühiskondlikult kasulik töö korraldatakse järelevalve all ju nagunii ja kontrollitakse ja võetakse vastutusele, kui seda ei tehta. See oleks midagi, mis puudutaks otseselt “popitavat pubekat”. Seda peab ta tegema pärast kooli, lisaks kodustele õppimistele. Kolm puudutud koolitundi võrdub ühe tunni ühiskondlikult kasuliku tööga. Selle eesmärk oleks vähemalt see, et nad käiksid tunnis.

Igaüks meist teab, et kui sa käisid tunnis, vahet pole, kas töötasid kaasa või mitte, midagi ikka kõrva jäi. Midagiikka meelde jäi.

Ma usun… ei, ma olen kindel, et selline asi toimiks. Ma olen kindel, et see annaks mõnelegi noorele vähemalt niigi palju juurde tänapäeva haridust hüperoluliseks pidavas ühiskonnas. Et ühegiõpetaja hästi läbi viidud tund ei läheks raisku lihtsalt sellepärast, et mõni õpilane käib pooltes tundides ja laiskusest või kambavaimust ilma mingi mõjuva põhjuseta jätab ülejäänutes käimata.

Koolid võiks kokku panna vastavad komisjonid. Õppealajuhataja, õpilasomavalitsuse juht, klassijuhataja. Isegi neist kolmest peaks piisama. Puudumiste raporti asemel anda politseisse avaldus, teatud arvu puudumistele vastaks nõutav arv tunde ühiskondlikult kasulikku tööd, mis toimub koolivälisel ajal ja millest kõrvale hoidmine tähendab just õpilase enda vastutusele võtmist.

Olen kindel, kõik õpetajad nõustuvad, et nende töö läheb täie ette ainult siis, kui õpilane saab kätte vastava klassilõputunnistuse. See, mis praegu toimub, on meie riigi vanemate jaõpetajate närvide ja aja raiskamine. Vanemad saavad trahvi ja meietublid õpetajad õpetavad pooltühjadele klassidele. Ühiskondlikultkasuliku töö määramine on tõenäoliselt viimane võimalus, mistooks popitajad kooli tagasi. Olen kindel, et mõnigi täiskasvanumõtleb tagantjärele, et oleks olnud ometi midagi mõjuvat, mis polekslasknud mul poppi teha. Mina mõtlen.