Psühholoog koolivägivallast: vanem peab aitama tõsta kiusatava lapse enesehinnangut
Koolikiusamine võib tähendada süütuna näivat narrimist, alandamist, ebamugavust tekitavat ignoreerimist ja väsitavat tõrjumist, aga ka tõsisemaid tülinorimisi, teiste esemete lõhkumist, peksmist, kaklusi. Enamasti on tüdrukutest kiusajate puhul levinud rohkem sõnaline ja poistel kehaline vägivald, seejuures vaimsel kiusamisel on sageli pikaajalisem mõju. “Aastatepikkune tõrjumine võib pahatihti rängemalt mõjuda. Kui lapsele antakse konkreetselt märku, et teda ei ole olemas, siis on see väga tugev sõnum, millest on hiljem raske võitu saada,” selgitab Anna-Kaisa Oidermaa.
Hea enesehinnanguga vundamenti ladudes
Esimene asi, mida lapsevanemad kiusamisolukordades ära teha saavad, on psühholoogi sõnul lapse kuulamine, nõuandmine ja selgitamine, kuidas ühes või teises situatsioonis oleks õige käituda. Ladusaks, probleemideta suhtlemiseks aitavad teed sillutada eelkõige hea eeskuju ning paljuski just kodust alguse saav korras enesehinnang. Tugev enesehinnang aitab lapsel kujuneda tasakaalukaks inimeseks, eneseväärikustunne aitab mis tahes olukordades hakkama saada, kirjutab tuntud soome lastepsühhiaater Raisa Cacciatore koos oma kolleegidega raamatu “Kuidas toetada laste ja noorte enesehinnangut” sissejuhatuses. Laps, kelle enesehinnanguga on kõik korras, oskab näha end positiivse tervikuna, julgeb olla teistmoodi ega lase endaga manipuleerida.
Kuidas aga tõsta lapse enesehinnangut? “Tähtis on last tunnustada ja mitte seada tingimusi, nagu teda armastataks siis, kui ta on hea. Laps peab tundma, et ta on igal juhul hea ja teda armastatakse isegi siis, kui ta vahel halvasti käitub. Laste enesehinnangut aitavad tõsta täpselt samad asjad, mis kõigi teiste puhul — lapsed peavad teadma, milles nad head on. Neid tugevusi tuleks märgata ja lastele ka öelda, kui midagi hästi välja tuleb. Väga väärtuslikud on kõiksugused trennid ja huviringid, eriti kui need juhtuvad olema sellised, mis lapsele sobivad ja tema meele rõõmsaks teevad,” räägib Anna-Kaisa Oidermaa.
Selgitustega lahendusteni
Kui lapsel on tekkinud koolis tõsisem probleem, siis selle tunneb ära tema muutunud käitumisest. Tähelepanelikuks võiksid teha lapse uneprobleemid, söögiisu muutused, tujude kõikumine, omaette hoidmine ja konfliktne suhtlus, loomulikult ka õpiedukuse langus ja soovimatus kooli minna, märgib Anna-Kaisa Oidermaa. Mõningad sellised ilmingud käivadki tema sõnul teismelise elu juurde, kuid lapsevanem saab enamasti aru, millal on tegemist järjekordse tujuga ja millal võib põhjuseks olla mõni tõsisem asi. Väiksemate laste puhul võib ohumärk olla ka lausa kehaline valu, näiteks kõhu- või peavalu üle kurtmine.
Õigel ajal võimalikele probleemidele jaole saamiseks tuleb pidevalt hoida lapsega dialoog avatuna. Juba lasteaialapselt soovitatakse igal õhtul uurida, kuidas tal päev on läinud — sama traditsioon võiks jätkuda kooli minnes. Ühelt poolt saab laps nii jagada päeva jooksul kogunenud emotsioone, teisalt on tänu igapäevastele vestlustele võimalik aegsasti murekohti tuvastada. Kui laps jääb murega üksi ja õpetaja poole pöörduda ei julge, siis saab just lapsevanem oma sekkumisega palju ära teha, võttes teema üles alguses kodus ja vajaduse korral rääkides õpetajaga.
Psühholoogi sõnul on väga tähtis roll õpetajal, kes saab kogu klassile selgitada, kuidas käituda. “Kõik asjaosalised tuleb kokku kutsuda. Kui arutelu käigus tuuakse veel näiteid ja tehakse rollimänge, kuidas oleks võinud olukorda lahendada, siis on lootus, et asi laheneb.”
Millised on teised võimalikud lahendused ja mida teha kiusajaga, loe edasi Kodutohtri septembrikuu numbrist.
