Sünnitamisasendid

Sünnitusteed on kaarjad. Seega võib valu vastu abi saada asendite muutmisega. Võib proovida seismist või kõndimist, toetudes abistajale, nii et raskusjõud surub beebi otse emakakaela vastu.

Võib-olla tunned end paremini kott-toolil istudes või lamamistoolis lamades. Vahel on kasu, kui toetad käed reitele ja õõtsutad ennast veidi ettepoole kummardudes. Kõigi asendite puhul on oluline, et selg oleks sirge.

Aitavad ka sooja vee protseduurid (vann või dušš). Vahel leevendavad valu kuumad rätikud või külmad kompressid.

Mõnedele meeldib teha lõdvestusharjutusi, teistele aga hingata oma tavapärases rütmis. Endale sobivaimat varianti otsides tasub rääkida ämmaemanda ja tugiisikuga.

Väljutusperioodi tuhude ajal võid valida erinevate asendite vahel, mis tunduvad Sulle mugavamad. Naine tunneb ise, kas parem on sünnitada seistes, põlvitades, neljakäpakil või istudes.

Räägi ämmaemandale oma ootustest ja soovidest ning püüa mitte pettuda, kui need kõik ei täitu. Asjaolud ja Sinu enese energia võivad oodatust suuresti erineda.

Sünnituse kulg

Esmasünnitajatel on loode juba mitu nädalat enne sünnitust oma pea ettepoole painutanud, nii et tema lõug on vastu rinda. Nüüd on kukal see osa peast, mis asub emakakaela suudme ees.

Samuti on lapse pea vaagna sissepääsu kiilunud, nii et välisel läbivaatusel ei saa ämmaemand enam lapse pead liigutada. Seda nimetatakse loote pea fikseerumiseks. Niimoodi on laps sünnituseks valmis.

Korduvsünnitajatel liigub loode nii vaagna sissepääsu alles sünnitustegevuse alguses.

Pikad ootetunnid enne lapse sündi

Sünnituse algus, mil naine on enamasti alles kodus, võtab aega mitmeid tunde. Sel ajal saad Sa vabalt ringi liikuda, käia duši all või vannis ning süüa. Sa võid ka puhata, aga kohe, kui tunned tuhude tugevnemist ja sagenemist, tuleb haiglasse minna.

Üldjuhul soovitatakse minna haiglasse, kui tuhud korduvad iga viie minuti järel või sagedamini; kuid see sõltub ka Sinu elukohast ja haigla kaugusest. Küsi täpsemaid juhiseid perekooli tunnis, oma ämmaemandalt või arstilt.

Sünnitaja meeltetaju on teravnenud: vale muusika või jutt võivad mõjuda häirivalt. Õigesti valitud keskkond võib aga vägagi abistada.

Vahepealses üleminekufaasis avanemisperioodist väljutusperioodi on meeleheide üsna tavaline nähtus. Samuti tekib tihtipeale soov kõik sinnapaika jätta, kuni ämmaemand lõpuks ütleb, et nüüd kohe see juhtub. Siis leiad kindlasti üles veel allesjäänud jõutagavarad.

Emakat võiks võrrelda suure elastse lihaselise kotiga, milles asub loode. Allosas lõpeb emakas emakakaelaga ja läbi emakakaela läheb kanal, kõik see kokku näeb välja nagu kinninööritud kotisuu. Emakakael avaneb tuppe.

Sünnituse võib jagada kolme faasi:
esimene faas _ avanemisperiood
teine faas _ väljutusperiood
kolmas faas _ päramiste periood.

Sünnitus kestab esmasünnitajal kokku umbes 15-16 tundi. Korduvsünnituse puhul võib meelde tuletada eelmise sünnituse kestust ja arvestada, et tõenäoliselt läheb seekord kiiremini.

  • Sünnituse esimene faas — avanemisperiood

    Sünnituse ajal tõmbuvad emakalihased rütmiliselt kokku ning nende kokkutõmmete ehk kontraktsioonide tulemusena lüheneb ja avaneb emakakael. Alguses on kokkutõmbed lühikesed ja nõrgad ning pausid nende vahel võrdlemisi pikad. Kokkutõmbed lükkavad last alla ja suruvad tema pead vastu emakakaela, mistõttu emakakael venib järkjärgult õhemaks ja avaneb.

    Lootekestad rebenevad ning tupest hakkab lootevett nirisema. Aeg-ajalt kontrollib ämmaemand Sinu emakakaela, et saada ülevaadet, kui kaugele on jõudnud sünnitustegevus. Avanemisperioodil on hea ringi liikuda, samuti istuda või lamada erinevates, Sinu jaoks mugavates asendites. Ämmaemand või lapse isa võivad Sind selle juures aidata.

    Kui oled aktiivne, tuleb see kasuks nii Sulle kui ka Su lapsele. Sünnitus edeneb kiiremini, kui kasutad rohkem püstisi kehaasendeid, sest liikudes on vereringe parem ja laps tunneb end paremini.

    Emakalihaste tööle Sa ise kaasa aidata ei saa. Avanemine toimub paremini, kui oled rahulik, lõõgastunud ja positiivselt häälestatud. Kui lapse pea on juba alla vaagnapõhjani jõudnud, algavad väljutusperioodi kokkutõmbed — pressid ehk väitused. See tähendab, et nüüd saad ka ise sünnitusele kaasa aidata, pressides vastavalt sisemisele vajadusele teadlikult kaasa.

  • Sünnituse teine faas — väljutusperiood

    Kui algavad pressid, on sünnituse esimene ja pikim osa möödas ning algab teine osa. Nüüd saad sünnitusele ise märkimisväärselt palju kaasa aidata.

    Enamasti piisab sellest, kui vastupandamatule pressimissoovile lihtsalt järele anda ning suruda kaasa oma sisetunde järgi. Vahel kannustab ämmaemand Sind teadlikult tugevamini pressima.

    Selleks hinga sügavalt sisse ja hoia õhku kopsudes nii kaua, kui suudad, surudes samal ajal diafragmaga alla võimalikult pärasoole suunas (nagu WCs, kui kõht on kinni).

    Küsi ämmaemandalt, kui Sa tahad teada, kui kaugele laps jõudnud on. Sünnitustee võib tunduda pikana. Ämmaemand selgitab, kuidas ja millal pressida. Soovitav on ka ise käega katsuda, kui kaugel lapse pea juba tunda on. Kui press möödub, siis lõdvestu, puhka ja hinga rahulikult kuni järgmise pressini.

    Ämmaemand kuulab loote südamelööke iga pressi vahel ning juhendab Sind kas rohkem hingama või rohkem pressima, reguleerides sellega lapse sündimise kiirust. Hea koostöö ämmaemandaga ja rohkem aega sünnitusteede venimiseks võib aidata vältida võimalikke lahkliharebendeid.

    Lahkliha on tupe ja pärasoole vahele jääv pehmete kudede ala ning lapse pea peab selle aeglaselt avama. Vahel on spontaansed lahkliharebendid siiski vältimatud — kui koed on pinges või venimatud.

    Kui lahkliha on täiesti venimatu, võib ämmaemand teha sinna lõike. See on umbes 3-4 sentimeetri pikkune sisselõige, mis aitab lapsel kiiremini sündida.

    Kui lapse pea on väljunud, aitab ämmaemand Sul lapse õlad ja ülejäänud keha välja pressida ning võtab vastsündinu ettevaatlikult vastu. Võib-olla on Sul veel piisavalt energiat, et teda seejuures aidata.

    Kohe, kui laps on sündinud, võib tal vaja minna ämmaemanda abi ninast ja kurgust lima ning lootevedeliku väljaimemiseks, kuigi enamik lastest saab ise sellega suurepäraselt hakkama. Pisut turtsumist, köhimist ning paar korralikku kisapurset käivad asja juurde.

    Kui kõik on hästi, pannakse vastsündinu kohe ema kõhule. See on parim paik rahunemiseks ja uue keskkonnaga harjumiseks. Sinu kõhu peal lamades tunneb laps Sinu soojust ja südamelööke väljastpoolt, mitte enam läbi lootevee.

    Lähedus, mille saavutad oma käed lapse ümber põimides, on väga eriline. Hoia oma vastsündinut soojas, anna talle aega ning ta leiab ise tee üles Sinu rinnani. Esimene kontakt lapse ja ema vahel jätab mällu tähtsaid seoseid. Seetõttu tohib seda enne, kui laps on rinda imenud, katkestada vaid ema või lapse tõsise tervisehäire korral.

    Isa, ämmaemand või keegi teine Sinu valitud inimene lõikab läbi nabanööri pärast seda, kui see on klambri, nööri või kummiga suletud. Edasi pannakse imikule käe või jala ümber identifitseerimismärk.

  • Platsenta ja lootekestade väljutamine — sünnituse kolmas periood

    Emakas tõmbub jälle kokku, et platsenta ja lootekestad väljutada. Sa tunned, nagu sünnitaksid suure pehme, sooja tombu. Tuleb veel natuke pressida. Vajadusel tehakse süst (oksütotsiin), mille tulemusena tõmbub emakas rutem kokku ja väheneb ka veritsus. Kui päramised on väljunud, kontrollib ämmaemand, ega osa nendest pole emakasse jäänud.

    Nabaväät on platsentaga ühenduses. See on 50-80 sentimeetrit pikk ning koosneb kolmest veresoonest, mille ümber on tugev tarretiselaadne kude. Üks veresoontest transpordib lootele hapniku- ja toitaineterikast verd. Teised kaks transpordivad vere lootelt tagasi platsentasse, millest jääkained imbuvad edasi ema verre.

    Kui emakakaelas, tupes või lahklihal esineb rebendeid, õmbleb ämmaemand need kokku. Seda tehakse tavaliselt kohaliku tuimestusega või ka naerugaasi kasutades, nii et nõelapisteid ei ole eriti tunda. Niit lahustub tavaliselt ise, kuigi võib minna paar nädalat, enne kui see on täiesti kadunud ega häiri Sind enam.

    Vahel, näiteks siis, kui on tekkinud palju sügavaid rebendeid, võib õmblused teha ka arst.

    Pärast sünnitust jääd veel paariks tunniks sünnituspalatisse, et veidi puhata. Ämmaemand kontrollib Sind — jälgib veritsust, emaka suurust, vererõhku, temperatuuri ja vastsündinut.

    Seejärel viiakse Sind üle sünnitusjärgsesse osakonda, kuhu jääd olukorrast sõltuvalt paariks päevaks. Soovi korral ja kui kõik on hästi nii Sinu kui ka vastsündinuga, võid minna koju juba kuus tundi pärast sünnitust — eeldusel, et kodus on olemas telefon ja abi saamise võimalus.

    Sellisel juhul tuleb Sul tulla vastsündinut tema 3.-4. elupäeval sünnitusmajja näitama.