Sünnitan kodus või haiglas — minu valik
Minul kulus lapse elu päästmiseks vaevu kümme minutit, see oli aeg kui joosti raamiga operatsiooni ettevalmistustuppa, kus kõht pesti ja desinfitseeriti, siis opituppa, kus pandi kanüül, laotati mind lauale ning hakati hapnikku ja narkoosi andma. Laps pääses mu kõhust viimasel sekundil. Kodus sünnitades oleks kiirabi olnud alles poolel teel minu juurde… Eks iga naine teab muidugi ise, kui kõrgelt ta oma lapse elu hindab.
***
Põhjalikult asjasse süüvimata ütleks ma ka, et jah, ikka kodus. Mul on inimasustusest kaugel sügavas metsas maamaja. Seal linnulaulu ja privaatsuse keskel oleks koos mehega ju igati armas sünnitada. Lobistaks sauna ees tiigis ja vahepeal vedeleks võrkkiiges, põletaks küünlaid ja kuulaks konnakoori krooksumist.
Aga — kiirabi tuleb sinna Keilast, kuhu on 50 km. Kohale jõuda on võõral pea võimatu, kuna üksik metsatee jõuab ainult meie majani ja paksu metsa, kus asustus puudub, on seitse kilomeetrit. Talvel on teeolud kahtlased, peale tuisku ja enne vallast saha saabumist on tee kapitaalselt läbimatu.
Olen sünnitanud kolm last. Kõik on olnud kuklaseisu tagumises teisendis. Esimesega oli tangisünnitus, lapse ellujäämine sõltus sekunditest, pärast sünnitust vajas ta elustamist. Kolmandaga oli vaakum, lapse südametoonid kadusid hetkega. Kuigi rasedusega oli kõik korras, ultraheli mingeid probleeme ei näidanud ja kodusünnituseks poleks meditsiinilisi vastunäidustusi olnud… ja minul ei oleks kolmest kahte last olnud — nad oleksid lämbunud enne, kui kiirabi Keila piirini oleks jõudnud… Aga valik on igaühe enda käes.
***
Kodussünnitamisel on palju vähem rebendeid ja traumasid, seda nii emal kui ka lapsel.
Millest see tuleneb? Sünnitaja ettevalmistusest, aktiivsest toetusest, usaldusest lapse ja enese vastu, sünniasendi vabast valikust, lõdvestusest ja turvalisusest, mitte sekkumisest sünnituse loomulikku käiku, forsseerimata väljutusest jne, jne.
Selleks, et sünnitus saaks kulgeda sellisel viisil, nagu loodus ja looja seda ette on näinud, peab naine tundma end ennekõike TURVALISELT. Haigla aga tekitab enamikus alateadliku tunde, et asi võib kontrolli alt väljuda. Haigla = haigus = hirm. Muidugi on palju naisi, kellel just kõik need aparaadid ja valged kitlid tekitavad turvatunde, aga on ka naisi, kes haiglas sünnitamise n-ö käest annavad ja loodavad, et küll arstid lapse tema seest kätte saavad. Ja saavadki! Seda siis omal viisil, lõikudes ja ravimeid manustades. Mis neil muud üle jääb. Turvalist sünnitamist kõigile!
***
Ma lihtsalt ei mõista, miks ma ei peaks kasutama kõiki kaasaegse meditsiini poolt pakutavaid vahendeid, et enda ja lapse tervis ja heaolu tagada? Need ullikesed võivad ju nii kaua rääkida, kui oluline on rahulik ja kodune keskkond kuni ootamatute tüsistustega sünnitus juhtub. Lugege kommentaaridest inimeste kogemusi, kel olnud normaalne rasedus, aga siis sünnituse ajal sattunud lapse või ema elu ohtu ja päästetud ainult tänu kiirele abile. Ja siin loevad juba sekundid ja minutid, mitte see aeg, mil kiirabi metsatalusse jõuab. Needsamad ullikesed ei vaktsineeri ennast ja oma lapsi ning saavad suhteliselt turvaliselt elada tänu ülejäänutele, kes vaktsineerivad.
