Sünnituslugu: enne kui arugi sain, ärkasin narkoosist... aga mis sai lapsest!?
Lugedes artiklit "Meie lugu: vähe jäi puudu, et mu laps oleks alustanud oma elu ilma emata...", mõtlesin, kui erinevad ikka rasedused ja sünnitused on.
Minu esimene rasedus kulges väga kenasti. Kaalu võtsin juurde 12 kg, lapsega oli kõik korras ja sünnitus kestis ligi 25 tundi, aga lapsega oli kõik hästi ja kosusime mõlemad kenasti. Nüüdseks on ta juba 6aastane rõõmu täis tüdruk.
Poolteist kuud tagasi nägi ilmavalgust minu teine laps. Probleemid algasid juba raseduse alguses. Olin äsja rasedusest kuulnud, kui sattusin avariisse, aga õnneks pääsesin sellest vaid veritseva põlve ja põrutada saanud randmega.
Kui võtsin end lõpuks rasedana arvele, selgus et minu hemoglobiinitase on ohtlikult madal ja mind kirjutati haiglasse sisse kolmeks päevaks. Kuu aega hiljem sain ultrahelis teada, et platsenta ei ole õigesse kohta kinnitunud ja võib veel liikuma minna ning öeldi, et on oht enneaegseks sünnituseks ning ähvardati koguni keisrilõikega (oht, et kui veangi kenasti lõpuni välja, ei pruugi ikka saada iseseisvalt sünnitada). Olen alati olnud kategooriliselt keisrilõike vastu! Päeva pealt kuulutati mind töövõimetuks ja määrati pooleldi voodirežiimile… Mis tähendab, et ülejäänud 5 kuud oleks ma pidanud peaaegu kogu aeg voodis olema — minu jaoks oleks olnud seda täielik õudus, sest olen alati olnud vägagi aktiivse ja liikuva eluviisiga.
Peagi jõudis kätte juba 7. ja 8. raseduskuu ning olin veel kenasti ühes tükis. Siis hakkasin juba ka koristama ja liikuma ka pisut aktiivsemalt, kuigi raske oli… Sest lapse pea oli kenasti vaagnas ja see rõhus päris hullult — naised, kes on selle läbi elanud, teavad ilmselt hästi, mida ma tundsin. Kõnnakult meenutasin parti ja iga liigutusega kaasnes kerge pitsitus ja isegi valu.
Lõpuks jõudis kätte sünnituse tähtaeg ,aga pisike preili ei suvatsenudki välja tulla. Mõtetes ma lausa hüppasin rõõmust , sest olin ikkagi oma riskantse rasedusega kenasti lõppu jõudnud. Ämmaemand kinnitas, et pea on ilusti vaagnas ja õige varsti peaks hakkama ka sünnitus lähenema.
Tähtajast oli juba möödas nädal ja ma lausa palusin, et sünnitus pihta hakkaks, sest olin juurde võtnud 23kg ja see oli ikka päris hull koormus. Uuesti kontrolli minnes selgus, et lapse pea ei ole enam õiges kohas ja määrati kuupäev esilekutsumiseks… Juhul kui laps enne ei sünni.
Päevad venisid ja lõpuks päev enne esilekutsumise kuupäeva, hakkasid nirisema kergelt punased veed. Ma ei pidanud valusid kaua ootama..vaid need hakkasid kohe 2-3 minutiliste vahedega. Kiirustasime mehega haiglasse, kus selgus et selliste vahedega ja teist korda sünnitaja kohta peaksin ma juba tegelikult sünnituslaual olema, aga … aga emakas ei olnud avanenud isegi mitte 3 sentimeetrit.
Kolme tunni möödudes ei olnud midagi muutunud. Avatust ei olnud endiselt rohkem, kui 3 cm ja veed nirisesid endiselt ning olid väga jubedat värvi. Lõpuks lükati aparaat ümber kõhu ja arst veendus, et käib täielik sünnitegevus ja oli isegi press peal juba, aga lapse enesetunne järjest halvenes. Veel kolm tundi jälgiti seda, kuidas ma piinlesin valudes ja kuidas mu lapse südametegevus aeglustus. Ma juba karjusin, et palun võtke laps mu seest välja, sest ma hakkasin kartma oma lapse elu pärast. Siis ei mõeldud sekunditki ja juba kaduski mul pilt eest.
Ma isegi ei tea, millal narkoosist ärkasin. Mäletan ainult, et küsisin korduvalt, kas minu lapsega on kõik korras ja kus minu laps on. Mitte keegi ei vastanud. Kui uuesti silmad avasin, nägin oma meest istumas mu kõrval, üks pisike pambukene süles. Arst rääkis, et laps oli olnud täiesti rohelise lootevee sees, kaetud punakaspruuni limaga (miks nii oli, seda ma ei tea ja mitte keegi ei ole mind tänase päevani valgustanud) ning nabanöör oli ümber kaela, talle tehti mitu maoloputust, sest ta oli seda jubedat vett ka alla neelanud.
Praeguseks on lapsega kõik kenasti, võtab ilusti kaalust juurde ja viskab mõnusalt ka pikkust ning on rõõmus ja roosa. Mina aga võitlen keisrilõike tagajärgedega ning loodan, et ka minuga kõik korda saab…
